Artikkel ilmus ajalehes "Tartu Postimees" 25. jaanuaril 2005

Eve Cornelious võlus Tartus jazzipublikut

Tõnis Tatar, Kriitik

Ameeriklaste eksporditavat vabadust võetakse harva vastu sellise eufooriaga, nagu kontserdimaja tulvil saal tervitas lauljatar Eve Corneliouse pakutud jazzivabadust.

Kontserdi esimeses pooles kõlasid põhiliselt seaded Duke Ellingtoni kompositsioonidest Vanemuise sümfooniaorkestri (dirigent Peeter Saul), saksofonikvarteti ning solistide Eve Corneliouse ja Chip Crawfordi (klaver, mõlemad USAst) esituses.

Koos nendega soleerinud saksofonist Lembit Saarsalu näis ennast laval esimesest taktist koduselt tundvat, kuid lauljataril võttis sulamine pisut aega.

Saarsalu sileda ja sooja saundiga saksofon sobibki nagu valatult pisut akadeemilise jazziga. Seevastu Corneliouse karedavõitu, robustne hääl moodustas lüürilisema orkestri ja saksofonistiga mõningase kontrasti.

Ellingtoni muusika

Duke Ellingtoni muusika iseenesest kõlab «sümfoonilises» kontekstis elegantselt. Ellington tõi jazzmuusikasse džunglisaundi, ent tema looming reedab ka armastust euroopa muusika vastu.

Kontserdi esimese osa vedajaks oligi suurepäraselt mänginud Vanemuise sümfooniaorkester. Teises pooles saatis lauljatari kvartett, milles Crawfordi ja Saarsaluga liitusid kontrabassist Taavo Remmel ja löökpillimängija Toomas Rull.

Väikse koosseisuga esinedes vabanes Cornelious viimastestki köidikutest. Nüüd oli lauljatar vedaja, pillimehed näitasid omalt poolt kütkestavat improvisatoorset üksteisemõistmist.

Lavalt voolas nauditavat mängurõõmu, tempokates lugudes järgnes üks soolo teisele. Cornelious valitses oma häält paindlikult ja suveräänse enesekindlusega.

Tema kui lauljatari trumpkaartideks on standardite originaalne fragmenteerimine ja ümbertöötamine, õhulised üleminekud ja meeleolude ettearvamatu vaheldumine, järsud rütmivahetused ja ootamatud tempomuutused.

Kohati jäi mulje, et siin ja praegu leiutatakse mängeldes täiesti uut pala ning mitmel puhul oligi tegemist erinevate laulumotiivide popurriiks põimimisega.

Rõkkavad ovatsioonid

Võluvalt ja humoorikalt mõjus töötlus Ella Fitzgeraldi 1930. aastate hitist «A-Tisket, A-Tasket», milles pandi laulma ka pillimehed.

Kõige kummalisema ja mittebrasiilialiku tõlgenduse sai Tom Jobimi «So Danco Samba». Nagu mitme teisegi laulu puhul, oli ka bossaviisike ainult julge vokaalse tulevärgi ettekäändeks.

Ameerika jazzile omaselt ei unustanud Cornelious sealjuures hetkekski, et on ka meelelahutaja.

Vahest rõkkavaimad ovatsioonid pälvis Fitzgeraldi pala «Air Mail Special», millesse põimiti humoorikalt fraase muu hulgas jõululauludest ja itaalia laulukestest.

Lauljatari efektsed vokaalsed kukerpallid ulatusid joodeldustest möireteni. Onomatopoeetiliste sõnade poolest loomuldasa rikas eesti keel jääb kõigi nende häälitsuste nimetamisega hätta.

Kontsert päädis aga hoopis teistsuguses meeleolus. Kurblikult kaunis, pisut hillitsetud, ent ometi dünaamiline tõlgendus jazzistandardist «Bye, Bye, Blackbird» tõi lausa silme ette veepinnalt lendu tõusva voolujoonelise läikivmusta linnu.

Eve Cornelious

20. jaanuari kontserdil Vanemuise kontserdimajas soleeris lauljana Eve Cornelious, kes alustas oma karjääri 1970. aastate alguses.

Lisaks kontsertide andmisele on ta hõivatud pedagoogilise tegevusega USAs Ida-Carolina ülikoolis.