Inimkaubanduse aruanne 2004

[OHVRITE LÜHITUTVUSTUSED: aruandes esitatud ohvrite tunnistused on ainult illustreeriva tähendusega ega kajasta kõiki inimkaubanduse esinemisvorme. Kõik siin käsitletud lood võivad kahjuks aset leida peaaegu igas maailmanurgas. Need on aruandes ära toodud eesmärgiga kirjeldada inimkaubanduse erinevaid vorme ning kõiki kohti, kus need on aset leidnud. Mitte ükski riik ei ole inimkaubanduse eest kaitstud. Kõik aruandes esitatud ohvrite nimed on välja mõeldud. ]

SISSEJUHATUS

Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegutsev mässuliste rühm värbas Natalia, kui ta oli 12-aastane: “Ühel päeval ründasid mässajad minu koduküla. Ma peitsin ennast ära ja vaatasin, kuidas nad mu sugulased ära tapsid ning mu ema ja õed vägistasid. Ma mõtlesin, et kui ma nendega liitun, olen kaitstud. Armees õpetati mind relva kasutama ning ma täitsin valvuri kohustusi. Teised sõdurid peksid ja vägistasid mind pidevalt. Ühel päeval tahtis komandör, et ma temaga abielluksin, ning ma püüdsin põgeneda. Nad said mu kätte, peksid mind piitsaga ning vägistasid mind igal öösel ja seda pikka aega. Kui ma olin alles 14, sündis mul laps. Ma ei tea isegi seda, kes mu lapse isa on. Ma jooksin uuesti minema, kuid ma ei tea, kuhu minna ning mul ei ole lapsele midagi süüa anda. Ma ei julge koju minna.”

Mis on 2004. aasta inimkaubanduse aruande (Trafficking in Persons – TIP) eesmärk?

Seadusjärgselt peab USA Välisministeerium esitama igal aastal kongressile aruande selle kohta, millised on teiste riikide valitsuste jõupingutused inimkaubanduse raskekujulisemate esinemisvormide kõrvaldamisel. Käesoleva 2004. aasta juuni aruande näol on tegemist neljanda inimkaubanduse aruandega. Kuigi aruandes keskendutakse riikide tegevusele inimkaubanduse kaotamisel, on selles esitatud ka inimkaubanduse ohvrite – 21. sajandi orjade – traagilised lood. Aruandes lähtutakse mõistest “inimkaubandus”, mida kasutatakse Ameerika Ühendriikide seadustes ja ka kogu maailmas ning mis hõlmab orjakaubandust ning kaasaegset orjapidamist kõikides selle esinemisvormides.

Me ei suuda inimkaubanduse tragöödiat täielikult mõista ega selle vastu võitlemisel edu saavutada, kui me ei tunne inimkaubanduse ohvreid, kui me ei tea, kes nad on, miks on nad kaitsetud, kuidas nad inimkaubanduse võrku sattusid ning mida tuleb teha selleks, et neid päästa ja nende valu leevendada. Teiste riikide valitsuste jõupingutuste hindamisel on inimkaubanduse aruandes rõhutatud kolme olulist märksõna: vastutuselevõtmine, kaitsmine ja ennetamine. Kui vaatleme inimkaubandust ohvrikeskselt, peame käsitlema järgmisi märksõnu: päästmine, ümberpaigutamine ja uuesti integreerimine. Me peame märkama ohvrite appihüüdeid. Meie töö ei lõpe enne, kui kõik riigid ühinevad, et võidelda selle julmuse vastu.

Rohkem kui 140 aastat tagasi pidasid Ameerika Ühendriigid laastavat sõda, et vabastada maa orjapidamisest ning takistada orjandusmeelsetel riiki lõhestamast. Kuigi toona õnnestus meil seadusega lubatud orjapidamine likvideerida, on see nüüd jälle tagasi ning ohustab kogu maailmas järjest enam miljonite meeste, naiste ja laste elu ja vabadust.

Mitte ükski riik ei ole inimkaubanduse eest kaitstud. Igal aastal viiakse hinnanguliselt 600 000–800 000 meest, naist ja last üle piiri (mõningate rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste hinnangul on see number palju suurem) ning inimkaubandus on tõusuteel. See arv lisandub veelgi suuremale, kuid seni veel kindlakstegemata inimeste hulgale, kellega kaubeldakse riikidesiseselt. Inimkaubanduse ohvrid müüakse prostituutideks, kaevandus- ja vabrikutöölisteks, talu- teenijateks, lapssõduriteks või rakendatakse muul moel tööorjusesse. USA valitsuse hinnangul on rohkem kui pooled rahvusvahelise inimkaubanduse ohvritest müüdud seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil.

Kodumaasiseselt kaubeldakse miljonite ohvritega. Kuritegevus, majandusraskused, korrumpeerunud valitsused, sotsiaalne lõhenemine, poliitiline ebastabiilsus, loodusõnnetused ja relvastatud konfliktid on põhjustanud taolise XXI sajandi orjakaubanduse, mis rahuldab nõudlust odava ja kaitsetu tööjõu järele. Lisaks sellele rahastatakse inimkaubandusest saadud raha abil rahvusvahelisi kuritegelikke sündikaate, soodustatakse korruptsiooni valitsuses ning rikutakse õigusnorme. ÜRO hinnangul on inimkaubandusest saadava kasumi puhul tegemist ühega kolmest kõige suuremast organiseeritud kuritegevuse tuluallikast, millest tulusam on vaid narkootikumide ja relvadega kauplemine.

Kaheaastase tütre ema Katya sai pärast ebaõnnestunud abielu Tšehhi Vabariigis nõu oma “sõbralt”, kes arvas, et ta võiks teenida Hollandis ettekandjana head palka. Tšehhi kaubitseja viis Katya koos nelja noore naisega Amsterdami, kus ta toimetati pärast kohtumist Hollandi kaubitsejaga bordelli. Kui Katya ütles, et ta ei kavatse prostituudiks hakata, öeldi talle, et ta on sunnitud seda tegema, kui ta soovib, et ta tütar Tšehhis ellu jääks. Pärast aastatepikkust ähvardamist ja pealesunnitud prostituudiks olemist päästis Katya üks sõbralik taksojuht. Nüüd töötab ta ühes haiglas ning omandab kraadi sotsiaaltöö erialal.

Kaasaegse orjakaubanduse näol on tegemist mitmetasandilise ohuga kõikide riikide jaoks. Lisaks inimeste kannatustele, mida selline inimõiguste rikkumine kaasa toob, muutub aina selgemaks ka inimkaubanduse seotus organiseeritud kuritegevusega ning see, kui tõsised on sellised julgeolekuohud nagu narkootikumide ja relvade salakaubandus. Samuti on inimkaubandus seotud suurte rahvatervise probleemidega, sest ohvrid nakatuvad kas halbade elamistingimuste või pealesunnitud seksuaalse vahekorra tagajärjel erinevatesse haigustesse ning neid müüakse pidevalt edasi uutesse kogukondadesse. Riik, mis peab inimkaubandust võrreldes teiste pakiliste probleemidega vähem oluliseks, teeb seda omal riisikol. See probleem vajab kiiret lahendamist.

2000. aastal võttis USA kongress vastu ning president jõustas inimkaubanduse ohvrite kaitse 2000. aasta seaduse (Trafficking Victims Protection Act – TVPA) (22 U.S.C. 7101 et seq.), mida muudeti hiljuti 2003. aasta inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse kehtivusaja pikendamise seadusega (Õigusakt 108–193). Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse eesmärk on võidelda inimkaubanduse vastu, karistades kaubitsejaid, kaitstes inimkauplemise ohvreid ning koondades USA valitsusasutusi pidama ülemaailmset inimkaubanduse vastast kampaaniat. Inimkaubanduse ohvrite kaitse seadus näeb pärast muutmist ette märkimisväärsed volitused Välisministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Töö(hõive)ministeeriumile, Siseriikliku julgeoleku ministeeriumile, Tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumile ning rahvusvahelise arengu ametile.

Käesoleva aruande koostamine on inimkaubanduse ohvrite kaitse seadusega ette nähtud ning selle eesmärk on tõsta kogu maailma teadlikkust ning kannustada välisriikide valitsusi võtma tõhusaid meetmeid inimkaubanduse tõkestamiseks. Aruandes keskendutakse järjest enam laiema riikideringi jõupingutustele teabe jagamisel ning koostöö tegemisel uutel ja olulistel viisidel, mis aitavad võidelda inimkaubanduse vastu. Kui mõni riik ei suuda võtta piisavaid meetmeid selleks, et viia end vastavusse inimkaubanduse kõrvaldamiseks sätestatud miinimumnõuetega, saab ta käesolevas aruandes negatiivse hinnangu. Selline hinnang võib põhjustada sellele riigile abi (v.a. humanitaarabi ja kaubandusega seotud abi) andmise peatamise Ameerika Ühendriikide poolt.

Ohvri vabaduse ostmine

Kaasaegse orjapidamise kõige julmem aspekt on võib-olla aga see, et inimelule on antud tarbekauba staatus: naise, mehe või lapse elule antakse rahaline väärtus. Nii India bordellis kui ka Sudaani orjalaagris määratakse ohvri vabadusele hind.

Ohvreid päästvad organisatsioonid ja inimesed on vahel valinud võimaluse neile vabadus osta. Sellisel lunaraha maksmisel on aga kiired tulemused. Ohver vabastatakse orjuse kütkeist. Samas on taolise lahenduse mõju palju keerukam.

Kui mõni organisatsioon või inimene vabastab ohvrid bordellist, leiavad inimestega kaubitsejad müügist saadud raha abil uued ohvrid, kes hakkavad sama teenust pakkuma. On raske hinnata, kas ohvrite koguarv on vähenenud. Igal juhul võib orjuses hoidmine jätkuda, ilma et kaubitseja või ekspluateerija selle eest maksaks või karistada saaks.

Palju kestvama ja tõhusama viisi ohvri vabaduse kindlustamiseks annab aga seaduste kohaldamine: inimestega kaubitsejate ja ohvrite ekspluateerijate vastutusele võtmine kriminaalkohtusüsteemi alusel. Reididega, mille käigus vabastatakse ohvrid ilma rahalise kompensatsioonita ning arreteeritakse need inimesed, kes on isikuid orjuses pidanud, nõutakse õiguskaitsevahendite abil selle jubeda äriga tegelejatelt sisse kõrge hind. Ka kriminaalseaduste kohaldamine pakub ühiskonnale võimalust kasutada seaduslikke meetmeid ning see on ka põhjus, miks USA peab prioriteetseks neid valitsusi, kes kuulutavad inimkaubanduse kuritegelikuks ja näevad selle eest ette karistuse.

Meil on inimkaubanduse ulatuslikkuse ja olemuse kohta veel palju õppida. Käesolevas aruandes oleme püüdnud viidata valdkondadele, kus teavet jääb vajaka, ning tõstatada täiendavat uurimist nõudvaid küsimusi. Seoses sellega kujutab 2004. aasta inimkaubanduse aruanne endast ajakohast ja põhjalikku ülevaadet tänapäevase orjapidamise olemusest ja ulatusest, samuti väga erinevatest meetmetest, mis on selle kõrvaldamiseks ülemaailmse kampaania raames võetud.

Tänu inimkaubanduse ohvrite kaitse seadusele ning käesolevale aastaaruandele, samuti tänu tugevatele juhtidele, valitsuste suurematele jõupingutustele ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja mittetulundusühingute suuremale tähelepanule oleme me jõudmas uude koostööetappi. Riigid teevad järjest rohkem koostööd selle nimel, et sulgeda inimkaubanduse marsruute, et esitada inimkaubitsejatele süüdistused ning mõista nad süüdi, et kaitsta ohvreid ning integreerida nad uuesti ühiskonda. Me loodame, et aruanne innustab meid jõudma veelgi suuremate edusammudeni.

Korruptsioon pidurdab inimkaubanduse tõkestamisel saavutatud edusamme

Paljudes riikides on inimkaubanduse vastu võitlemisel peamiseks takistuseks valitsuse korrumpeerumine. Inimkaubandusega seotud korruptsioon valitsuses võib hõlmata üksikjuhtumeid, kuid võib kujutada endast ka üleüldist tava. Riigid, kus valitseb selline ametiisikute korruptsioon, peavad selle probleemi lahendamiseks välja töötama tõhusad meetmed. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on inimkaubanduse vastase võitluse toetamiseks efektiivselt kasutatud järgmisi korruptsioonivastaseid meetmeid: psühholoogilised testid õiguskaitseametnikele, sealhulgas testid stabiilsuse, intelligentsuse, iseloomu, eetika ja lojaalsuse hindamiseks; kohustuslikud eetikaküsimusi käsitlevad infotunnid; standardsed isikut tõendavad ametimärgid; aususekontroll; parimaid kogemusi edastavate käsiraamatute levitamine ja kasutamine; ametiisikute isiklike esemete ja sularaha pisteline kontrollimine; anonüümsetest korruptsioonivastastest teabeliinidest teavitamine; personali roteerimine eelkõige piiripunktides, mida läbib palju inimesi; palkade suurendamine; tulemuslikkuse premeerimine; töötajate koolitamine selleks, et nad mõistaksid paremini oma töö olulisust; nõue teenistusvande andmiseks; rutiinsete halduskontrollide läbiviimine, näiteks immigratsiooniregistrite kontrollimine.

Ligi 30-aastane tailanna Deng värvati tööle Austraaliasse, kus talle lubati suurt teenistust prostituudina. Austraaliasse jõudes ootasid teda ees hoopis inimkaubitsejad, kes võtsid ära ta passi ning panid ta ühte majja kinni. Talle öeldi, et ta peab ära maksma üle 30 000 USA dollari suuruse võla ning selleks tuleb tal teenindada 900 meest. Talle anti veidi süüa ning teda viidi seitse päeva nädalas jõuga bordelli, seda isegi siis, kui ta oli haige. Talle öeldi, et kui ta üritab põgeneda, püüavad inimkaubitsejate võrgu kurjategijatest liitlased ta kinni. Dengi ekspluateerimine lõppes siis, kui Austraalia immigratsiooniametnikud viisid läbi reidi selles bordellis, kus ta töötas.

Mis on inimkaubandus?

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavas, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse tõkestamise ja selle kuriteo eest karistamise protokollis (üks kolmest Palermo protokollist) määratletakse inimkaubanduse mõiste järgmiselt:

ekspluateerimise eesmärgil isikute värbamine, transportimine, üleandmine, varjamine või vastuvõtmine ähvarduse või muu jõu abil, sunni, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise või isiku kaitsetu olukorra ärakasutamise teel või altkäemaksu andes või võttes, et saada teiste isikute üle kontrolli omava isiku nõusolek. Ekspluateerimine hõlmab prostitutsiooni või muud liiki seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuse pakkumist, orjapidamist või sellele samaväärset käitumist, sunnitööd või elundite eemaldamist.

Mitmed riigid saavad sellest määratlusest valesti aru, jättes riigisisese inimkaubanduse kahe silma vahele või pidades igasugust tavatut migratsiooni inimkaubanduseks. Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduses käsitletakse “inimkaubanduse raskekujulisi esinemisvorme” järgmiselt:

A. seksikaubandus, mille käigus sunnitakse inimest astuma jõu, pettuse või mingite mõjutusvahendite abil seksuaalvahekorda raha teenimise eesmärgil või mille puhul ei ole sellisele teole sunnitud isik veel 18-aastane, või

B. inimese värbamine, varjamine, transport, müümine või ostmine jõu, pettuse või mingite mõjutusvahendite abil töö eesmärgil selleks, et kasutada teda tööorja, teoorja, võlaorja või muul viisil orjana. Need määratlused ei eelda, et inimkaubanduse ohvrit viiakse ühest kohast teise. Osutatakse vaid tema värbamisele, varjamisele, müümisele või ostmisele eelpool loetletud eesmärkidel.

Millised on inimkaubanduse ohvrid ja selle sotsiaalsed tagajärjed?

Indoneesia külast pärit teismeline tüdruk Tina sattus sadadesse dollaritesse ulatuvatesse võlgadesse 4-kuulise majapidamiskoolituse ja majutuse eest ühes Indoneesia võõrtööliste keskuses. Sealt viidi ta nagu paljud teised Indoneesia tüdrukud Malaisiasse ning Tina uskus, et ta hakkab ühe Malaisia abielupaari juures teenijana tööle. Ta pidi töötama 15 tundi päevas ühes pereettevõttes, tema magamiskohaks oli põrand ning talle öeldi, et ta palk peetakse kinni kuni tema kaheaastase lepingu lõppemiseni. Arvukate füüsilise vägivalla juhtumite järel otsis tüdruk kaitset ühe Malaisia mittetulundusühingu poolt loodud varjupaigast. Ta on politseile esitanud oma tööandja kohta kaebuse ning tema viisat pikendati selleks, et tema juhtumi saaks Malaisias lõpetada.

Inimkaubanduse ohvrid peavad maksma kohutavat hinda. Füüsilisel ja psühholoogilisel valul, sealhulgas haigustel ja kasvu kängumisel on sageli pöördumatu mõju, lisaks võivad inimkaubanduse ohvrid sattuda oma perekonna ja kogukondade põlu alla. Inimkaubanduse ohvritel puuduvad sageli olulised võimalused sotsiaalseks, moraalseks ning hingeliseks arenguks. Paljudel juhtudel on inimkaubanduse ohvrite ekspluateerimine progresseeruv: laps, kes müüakse üht tüüpi tööorjusesse, satub hiljem muud laadi kuritarvitamise ohvriks. Nepaali vaibavabrikutesse, hotellidesse ja restoranidesse tööle värvatud tüdrukuid on hiljem sunnitud töötama India seksitööstuses. Filipiinidel ning paljudes teisteski riikides satuvad riiki elama asuvad või hotelli- ja turismitööstusesse värvatud lapsed lõpuks bordellidesse. Tänapäevase orjakaubanduse julmaks tõsiasjaks on see, et ohvreid ostetakse ja müüakse mitmeid kordi edasi.

Need inimkaubanduse ohvrid, kes satuvad seksiorjusesse, uimastatakse kõigepealt narkootikumidega ning nad kannatavad äärmuslikku vägivalda. Inimkaubanduse ohvrid, keda seksuaalselt kuritarvitatakse, kannatavad füüsilise ja emotsionaalse vägivalla all, sest neid sunnitakse liiga noorelt seksuaalvahekorda, neid sunnitakse kasutama narkootikume, nad puutuvad kokku seksuaalsel teel levivate haigustega, sealhulgas HIVi/AIDSiga. Mõne ohvri suguelundeid kahjustatakse pöördumatult. Lisaks sellele muudab olukorra raskemaks see, et ohver viiakse kohta, kus ta ei oska keelt, ning see toob isoleerimise ja ülemvõimu talumise tagajärjel kaasa veel ka psühholoogilised kahjud. Elu kurb tõsiasi on see, et inimese võime taluda sõnulseletamatuid raskusi ja vabadusekaotust viib paljud vangistatud ohvrid selleni, et nad jätkavad töötamist, lootes, et kunagi saabub oodatud vabadus.

Inimkaubandus on inimõiguste rikkumine. Inimestega kauplemisel rikutakse inimeste põhiõigust – õigust elule, vabadusele ning vabadusele orjapidamisest, ükskõik mis kujul see ka ei esine. Lastega kauplemisel rikutakse lapse põhivajadust kasvada üles turvalises keskkonnas ning õigust mitte taluda seksuaalset kuritarvitamist ja ekspluateerimist.

Mõned faktid lastega seotud seksiturismi kohta

Laste seksuaalne ärakasutamine raha teenimise eesmärgil mõjutab igal aastal miljoneid lapsi erinevates riikides ja erinevatel mandritel. Üheks sellise ärakasutamise vormiks on aina suuremaid mõõtmeid võttev lastega seotud seksiturism (Child Sex Tourism – CST). Nimetatud kuriteo panevad toime need, kes sõidavad välismaale selleks, et olla raha eest seksuaalvahekorras lapsega. Selle kuritööliigi levikut soodustab nõrk õiguskaitse, Internet, reisimise lihtsus ja vaesus.

Turistid, kes reisivad välismaale lastega seotud seksiturismi eesmärgil, sõidavad tavaliselt oma kodumaalt arengumaadesse. Jaapani seksituristid sõidavad näiteks Taisse ning ameeriklased tavaliselt Mehhikosse või Kesk-Ameerikasse. “Spontaansed kuritarvitajad” ei reisi eesmärgiga astuda seksuaalvahekorda lapsega, kuid sihtkohta jõudes kasutavad seda võimalust. “Teadlikult alaealisi seksuaalselt kuritarvitavad inimesed” ehk pedofiilid reisivad eesmärgiga alaealisi ekspluateerida.

Reaktsioonina sellele üha kasvavale nähtusele on valitsustevahelised organisatsioonid, turismitööstus ning valitsused hakanud selle küsimusega tegelema. Stockholmis ja Yokohamas toimus 1996. ja 2001. aastal laste äriotstarbelise seksuaalse ekspluateerimise vastane maailmakongress ning see teema pälvis märkimisväärset rahvusvahelist tähelepanu. Maailma Turismiorganisatsioon lõi lastega seotud seksiturismi vastu võitlemiseks rakkerühma ning kuulutas 1999. aastal välja ülemaailmsed käitumisreeglid turisminduses. Viimase viie aasta jooksul on kogu maailmas suurenenud kohtulikult vastutusele võtmine lastele suunatud seksiturismiga seotud õigusrikkumiste eest. Tänaseks on kolmekümne kahel riigil eksterritoriaalsed seadused, mis võimaldavad nende riikide kodanike kohtu alla andmist välismaal sooritatud kuritegude eest, sõltumata sellest, kas seaduse rikkumine on selle toimepanekuriigis karistatav või mitte.

Mitmed riigid on lastega seotud seksiturismi vastu võitlemisel teinud kiiduväärseid samme. Näiteks töötas Prantsusmaa haridusminister koos reisitööstuse esindajatega välja laste seksiturismi vastased suunised turismikoolide õppekavade jaoks ning riigi omanduses olev Air France eraldab osa pardal müüdud mänguasjade eest saadud tulust lastega seotud seksiturismi teadlikustamise programmidele. Brasiilia käivitas seksiturismi käsitleva riigisisese ja rahvusvahelise teadlikustamiskampaania. Itaalia nõuab reisikorraldajatelt teabe jagamist oma eksterritoriaalselt kohaldatavate seaduste kohta alaealistele suunatud seksuaalkuritegude eest ning peaaegu kõik Rootsi reisikorraldajad on allkirjastanud tegevusjuhendi, millega lubavad oma töötajaid lastega seotud seksiturismi osas koolitada. Kambodžas loodi politseiüksused, mis keskenduvad alaealistega seotud seksiturismi vastasele võitlusele ning seal on arreteeritud ja välja antud välismaalastest pedofiile. Jaapan annab kohtu alla oma riigi kodanikud, kes on olnud teistes riikides alaealisega seksuaalvahekorras ja on sellelt teolt tabatud.

Ameerika Ühendriigid suurendasid oma võimalusi lastega seotud seksiturismi vastu võitlemiseks, võttes vastu inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse kehtivusaja pikendamise seaduse ja KAITSEseaduse. Need seadused suurendavad teadlikkust lastega seotud seksiturismi käsitleva teabe väljatöötamisel ja levitamisel, samuti on selle kuriteo eest määratavaid karistusi karmistatud ja vabadusekaotus võib ulatuda kuni kolmekümne aastani. Operatsiooni “Predator” (tegemist on 2003. aastal käivitatud operatsiooniga, mille eesmärk on võidelda laste ekspluateerimise, lastepornograafia ja lastega seotud seksiturismi vastu) esimese kaheksa kuu jooksul arreteerisid USA õiguskaitseorganid 25 ameeriklast süütegude eest lastega seotud seksiturismis. Üldiselt on ülemaailmne kogukond selle kohutava kuriteo osas ärkamas ning tegemas olulisi esimesi samme.

President George W. Bushi kõne

Katkend pöördumisest ÜRO Peaassamblee poole
Ühendatud Rahvaste Organisatsioon
* New Yorgi osariik
New York, 23. september 2003

Levimas on uus humanitaarkriis, kuigi seda ei ole silmaga näha. Igal aastal müüakse ja ostetakse inimesi või sunnitakse neid piire ületama. Nende hulgas on sadu tuhandeid teismelisi tüdrukuid, kuid isegi 5-aastaseid – nad kõik langevad seksikaubanduse ohvriks. Selline inimeludega kauplemine toob igal aastal inimkaubitsejatele sisse miljardeid dollareid ning suur osa sellest läheb organiseeritud kuritegevuse rahastamiseks.

Kõige süütumate ja kaitsetumate kuritarvitamine ja ekspluateerimine on eriti julm tegu. Seksikaubanduse ohvrid on alles väga vähe elu näinud, kui peavad juba kokku puutuma selle varjupoolega – brutaalsuse, üksilduse ja hirmuga. Neid, kes selliselt inimesi ohvriks muudavad ning ise nende kannatuste pealt kasu lõikavad, tuleb rangelt karistada. Sellise äri toetajad alandavad sellega ennast ja süvendavad teiste valu. Ning valitsused, kes on sellise kauplemise suhtes tolerantsed, on tolerantsed ka orjapidamise suhtes.

Ka minu kodumaal esineb seda probleemi, kuid me töötame selle lahendamise nimel. KAITSEseadus, mille allkirjastasin käesoleval aastal ja mis on praeguseks jõustunud, käsitleb kuriteona seda, kui mõni isik siseneb lastega seotud seksiturismi eesmärgil Ameerika Ühendriikidesse või mõnda teise riiki. Justiitsministeerium kontrollib aktiivselt seksireiside korraldajaid ja kliente ning karistuseks võib olla kuni 30 aasta pikkune vangistus. Vastavalt inimkaubanduse ohvrite kaitse seadusele kasutavad Ameerika Ühendriigid sanktsioone ka valitsuste suhtes, et näidata oma negatiivset suhtumist inimkaubanduse suhtes.

Seksiturismi ohvrid vajavad abi ka ÜRO liikmesriikidelt. Selleks on vaja määratleda selged standardid ning anda otsesõnu mõista, et kõikide riikide seadused näevad sellele kuriteoliigile ette karistuse. Tänasel päeval on mõned riigid kuulutanud kuriteoks laste seksuaalse kuritarvitamise välismaal. Selline käitumine tuleks lugeda kuriteoks kõikides riikides. Riikide valitsused peaksid teavitama turiste sellest, millist kahju selline tööstusharu tekitab ning millised on karistused sellise teenuse tarbijatele. Ameerika valitsus eraldab 50 miljonit dollarit, et toetada nende organisatsioonide tööd, kes päästavad naisi ja lapsi ekspluateerimisest, pakuvad neile peavarju ja arstiabi ning annavad lootust uuele elule. Ma palun tungivalt kõikide riikide valitsusi anda selleks ka oma panus.

Me peame veel suurema energiaga selle vana vaenlase vastu võitlema. Peaaegu kaks sajandit on möödunud üle Atlandi ookeani toimunud orjakaubanduse keelustamisest; üle sajandi on möödunud sellest, kui orjapidamine selle viimastes kantsides ametlikult kaotati – praegusel ajal ei tohi me lubada mitte ühelgi põhjusel inimestega kauplemise levimist.

Järgmise inimkaubanduse ohvri lugu täiendati 20. juunil 2004 (tekst sellisena, nagu see Kongressile esitati).

Noi on pärit vaesest kogukonnast ühes väikses Tai maakohas. Viieteistkümne aastaselt, püüdes põgeneda kasuperekonna vägistamiste ja seksuaalse kuritarvitamise eest, leidis ta Bangkokis välismaalasest tööhõiveagendi, kes pakkus hästi tasustatud ettekandjakohti Jaapanis. Noi lendas Jaapanisse ja sai alles hiljem teada, et sisenes Jaapanisse turistiviisaga ja vale nime all. Jaapanisse jõudes viidi ta karaokebaari, mille omanik ta vägistas, võttis talt vereproovi ning ostis ta seejärel endale. “Mul oli tunne, nagu oleksin lihatükk, mida uuritakse”, meenutas Noi. Bordellipidajanna ütles Noile, et ta peab ära maksma rohkem kui 10 000 USD suuruse võla, et tasuda reisikulude eest. Samuti hoiatati teda, et kõik põgeneda üritavad tüdrukud tuuakse Jaapani maffia poolt tagasi, sellele järgneb peksmine ning võla kahekordistamine. Ainus viis võlg ära maksta oli teenindada võimalikult palju kliente võimalikult lühikese aja jooksul. Mõned kliendid peksid tüdrukuid keppide, rihmade ja kettidega, kuni nad verised olid. Kui ohvrid tulid kliendi juurest nuttes, said nad peksa bordellipidajanna käest, kes ütles neile, et ilmselt olid nad klienti provotseerinud. Tüdrukud kasutasid enne vahekorda pidevalt narkootikume, “et mitte tunda nii suurt valu.” Enamus kliente keeldus kondoomi kasutamisest. Ohvritele anti rasestumisvastaseid tablette ning rasestumise korral tehti abort kohapeal. Neid ohvreid, kes suutsid oma võla ära maksta ja iseseisvalt tööle hakata, ootas sageli ees arreteerimine politsei poolt, trahvid, vangistus ning vägistamine, kuni nad lõpuks maalt välja saadeti. Noil õnnestus lõpuks ühe Jaapani mittetulundusühingu abil põgeneda.

Inimkaubandus toob kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse

Perekonna ja kogukonna tugivõrgustiku kaotamine muudab inimkaubanduse ohvri haavatavaks, nii et ta allub inimkaubitsejate nõudmistele ja ähvardustele ning teda ümbritsevad sotsiaalsed struktuurid varisevad kokku. Inimkaubandus rebib lapsed lahti nende vanematest ja lähikondlastest ning nad jäävad ilma hoolitsusest ja moraalsest arengust. Samuti katkestab see teadmiste ja kultuuripõhiste väärtuste edasiandmise vanemalt lapsele, ühelt põlvkonnalt teisele ning tulemuseks on ühiskonna ühe tugisamba nõrgenemine. Inimkaubanduses teenitud tulu tingib selle, et inimestega kauplemine juurdub mingis konkreetses kogukonnas ning seda kogukonda kasutatakse pidevalt käepärase ohvrite allikana. Oht saada inimkaubanduse ohvriks võib põhjustada selle, et kaitsetumad inimesterühmad, näiteks lapsed ja noored naised, peavad peitu pugema ning tulemuseks on puudulik haridus või kahjulik mõju perekonnale. Haridusest ilmajäämine kahandab ohvrite tulevikuväljavaateid majanduslikus plaanis ning muudab nad tulevikus veelgi kaitsetumaks. Ohvrid, kellel õnnestub pöörduda tagasi oma kogukonda, saavad sageli teotamise ja põlguse osaliseks ning vajavad pidevat sotsiaalabi. Nende puhul on suur tõenäosus, et nad hakkavad kasutama narkootikume või satuvad kuritegelikule teele.

Inimkaubandus soodustab organiseeritud kuritegevust

Inimkaubandusest saadud tulu abil toetatakse teisi kuritegelikke ettevõtmisi. Vastavalt ÜRO andmetele on inimkaubandus maailmas suuruselt kolmas kuritegeliku ettevõtluse liik, mille tulu küündib USA luureteenistuste andmetel aastas 9,5 miljardi dollarini. Samuti on tegemist kõige tulutoovama kriminaalse ettevõtlusvormiga, mis on seotud rahapesu, narkootikumide salakaubanduse, dokumentide võltsimise ning inimeste salaja riiki toomisega. Samuti on leitud sidemeid terrorismiga. Seal, kus lokkab organiseeritud kuritegevus, on valitsusel ja õigusriigil vähem jõudu.

Inimkaubandus röövib riikidelt inimkapitali

See mõjutab negatiivselt tööturgu, põhjustades pöördumatuid kadusid inimressurssides. Inimkaubanduse mõningateks tagajärgedeks on madalad palgad, vähem tööjõulisi inimesi, kes peavad kandma hoolt järjest suurema arvu vanade inimeste eest ning väheharitud põlvkond. See toob tulevikus omakorda kaasa väiksema tootlikkuse ja tööjõulise elanikkonna osakaalu vähenemise. Kui lapsi sunnitakse juba varasest east alates töötama 10–18 tundi päevas, jäävad nad ilma haridusest ning tulemuseks ongi vaesuse nõiaringi käivitumine ning kirjaoskamatus, mis pärsib riikide arengut.

Selliste viisade kuritarvitamine, millele on reisi eesmärgina märgitud “töö kunsti või meelelahutuse vallas."

Paljudes riikides kasutatakse eelnimetatud viisasid selleks, et hõlbustada inimkaubandusohvrite liikumist ja ärakasutamist. Tuhandetele naistele antakse sellised ajutised viisad eeldusel, et tegemist on seadusliku tööga meelelahutustööstuses või teenindussfääris. Sellise viisa saamiseks piisab tavaliselt töölepingu esitamisest või klubiomaniku poolsest tööpakkumistõendist, tõendist rahastamisallikate kohta ning/või arstliku kontrolli tulemustest. Nende naiste petmisel ja värbamisel mängivad võtmerolli tööhõiveagentuurid, kes on sageli saanud litsentsi päritolumaa või sihtriigi seaduste alusel. Sihtkoha saabumisel võetakse ohvritelt ära passid ja reisidokumendid ning neid hakatakse jõuga seksuaalselt ära kasutama või neile määratakse võlaorjus. Kui ohvrid on riigis viibinud kauem kui viisas ette nähtud või kui nad on viisa tingimusi rikkunud, ähvardatakse nad üle anda migratsiooniametile.

Šveitsi, Sloveenia, Küprose ja Jaapani (kuid loomulikult mitte ainult nende riikide) valitsused, kes sellist tüüpi viisasid suurel hulgal väljastavad, peaksid endale teadvustama, et inimkaubitsejad kasutavad väga sageli just seda meetodit. Näiteks on kindlaks tehtud, et 2003. aastal väljastati Jaapanis Filipiinidelt pärit naistele 55 000 nimetatud liiki viisat ning paljude puhul kahtlustatakse, et neist said inimkaubanduse ohvrid. Ametiasutused peaksid uurima selliste viisade väljastamise tingimusi ning kohaldama kontrollprotseduuri eelkõige korduvate viisataotlejate ja käendajate suhtes. Päritolumaades tuleks läbi viia teadlikustamiskampaaniaid, et hoiatada selliste viisade taotlejaid skeemide eest, mida inimkaubitsejad kasutavad selleks, et meelitada naisi tööorjusesse ja pealesunnitud prostituudiametisse.

Kuidas toetab prostitutsioon inimkaubandust?

Paljud akadeemilised ja teaduslikud uuringud, samuti mittetulundusühingute poolt läbiviidud uuringud kinnitavad, et prostitutsiooni ja inimkaubanduse vahel on otsene side. Tegelikult aitab prostitutsioon ning sellega seotud tegevus, sealhulgas prostitutsiooni vahendamine, isiku mõjutamine prostitutsioonile, prostituutide kasutamine või bordelli pidamine inimkaubandusele kaasa sellega, et prostitutsioon moodustab kaitsekilbi, mille taga inimkaubitsejad tegutsevad. Rootsi valitsuse poolt läbiviidud uuring näitas, et ülemaailmses prostitutsioonitööstuses teenitud tohutult suur kasum läheb otse inimkaubitsejate taskutesse. Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni hinnangul müüakse igal aastal 500 000 naist Euroopa kohalikel prostituutide müügiga tegelevatel turgudel.

Igal aastal viiakse inimkaubitsejate poolt üle piiri 600 000–800 000 inimest, kellest 70% on naissoost ja 50% lapsed. Enamik neist naistest langeb seksiteenuste turu ohvriks.

Tanya lugu: “Üks sõber aitas mul leida töökoha Egiptuses. Me sõitsime koos Chisinaust Moskvasse, kust ma läksin üksi lennukiga edasi. Kui ma Egiptuses lennujaama jõudsin, anti mulle saatjaks üks mees, kes juhatas mind läbi tolli- ja immigratsioonipunkti. Lennujaamas ootasid mind mingid inimesed, kes viisid mu viietärnihotelli. Hotelli registratuuris andsin ma ära oma passi ega näinud seda enam kunagi. Seejärel pandi mind autosse ning me sõitsime tükk aega. Jõudsime kohta, kus elavad beduiinid [Siinai poolsaar], kes viisid meid läbi kõrbe. Ühel hetkel kuulsin ma püssilaske ning ma arvan, et üks tüdruk tapeti. Nad peksavad su läbi või tapavad sind, kui neile su suhtumine ei meeldi. Pidime kõndima pikki tunde läbi kõrbe, mis olid täis maamiine. Nad näitasid meile liivas olevaid miine. Me ei söönud peaaegu mitte midagi ning kui ma Iisraeli jõudsin, olin ma 10 kilo kergem. Kui me kõrbest välja jõudsime, viidi meid ühte Iisraeli linna, kus beduiinid meid maha müüsid. Minuga koos reisis palju tüdrukuid; kõik Iisraeli minevad tüdrukud läbivad sama marsruudi ja on samas olukorras.

Nasreen oli tadžiki tüdruk, kes töötas Moskvas. Ülemus palus talt, et ta hakkaks tema armukeseks, lubades talle vastutasuks raha, elamispinda, autot ning paremat elu. Nasreen oli sellega nõus. Ühel päeval pakkus üks neid külastanud inimene Nasreenile võimalust töötada Türgis. Nasreeni ülemus avaldas talle survet, et ta töökoha vastu võtaks. Nasreen langes pettuse ohvriks ja ta müüdi Iisraeli prostituudiks. Kaastundliku ajakirjaniku abil õnnestus Nasreenil põgeneda ja koju naasta.

Inimkaubandus nõrgendab rahvatervist

Inimkaubanduse ohvrid peavad sageli taluma julmi tingimusi, mille tulemuseks on füüsilised, seksuaalsed ja psühholoogilised traumad. Sunniviisilise prostitutsiooniga kaasnevad sageli seksuaalsel teel levivad nakkused, vaagnapõletikud ja HIV/AIDS. Sageli esinevateks psühholoogilisteks häireteks inimkaubitsejate ohvrite seas on ärevustunne, unetus, depressioon ja traumajärgsed stressihäired. Ebasanitaarse ja ülerahvastatud elukoha ning lisaks veel kehva toidu tagajärjel levivad väga erinevad tervisehäired, näiteks sügelised, tuberkuloos ja muud nakkushaigused. Lastel esineb kasvu- ja arenguraskusi ning sageli on kehvade elutingimuste ja traumade tagajärjeks keerulised psühholoogilised ja neuroloogilised probleemid.

Kõige raskemal kujul kogevad kuritarvitamist sageli lapsed, sest neid on lihtsam oma kontrolli alla saada ja teenija, sõduri või muud laadi raske töö tegijana kasutada. Laste puhul võib esineda korduvat ärakasutamist, st neid müüakse mitu korda edasi ning nad peavad taluma nii füüsilist, seksuaalset kui ka vaimset vägivalda. Vägivald muudab keeruliseks nende psühholoogilise ja füüsilise ravimise ning ohustab nende integratsiooni ühiskonda.

Inimkaubandus õõnestab valitsuse autoriteeti

Paljude riikide valitsused teevad jõupingutusi, et saavutada oma territooriumil täielik kontroll, seda eelkõige juhul, kui riigis esineb palju korruptsiooni. Relvastatud konfliktid, loodusõnnetused ning poliitilised ja etnilised probleemid põhjustavad sageli inimhulkade ümberpaiknemist. Inimkaubandus vähendab kõigele lisaks ka valitsuse jõupingutusi oma volituste täitmisel, ohustades kaitsetute inimrühmade julgeolekut. Paljude riikide valitsused ei suuda kaitsta naisi ja lapsi, kes on oma kodudest, koolidest või pagulaslaagritest röövitud. Lisaks takistavad inimkaubitsejate poolt makstavad altkäemaksud valitsusel õiguskaitseorganites, immigratsiooniasutustes ja kohtustruktuuris valitseva korruptsiooni vastu võidelda.

Inimkaubandus põhjustab väga suuri majanduskulutusi

Inimkaubanduse likvideerimine oleks majanduslikult väga kasulik. Rahvusvaheline Tööhõive Organisatsioon (ILO) viis hiljuti läbi uuringu laste tööhõive (mis määratluse järgi hõlmab lastega kauplemist) kõige raskemate alaliikide kõrvaldamise kulude ja kasutegurite kohta. Selle uuringu tulemused näitasid, et laste tööhõive raskekujulisemate esinemisvormide kaotamise majanduslik tulu oleks märkimisväärne (aastas kümneid miljardeid dollareid) ja see tekiks tänu tulevase tööealise põlvkonna tõhusamale töövõimele, mis tuleneb paremast haridusest ja rahva paremast tervisest. Inimkaubanduse tagajärjed kogu inim- ja ühiskonna jaoks on sageli samalaadsed kui laste tööhõive kõige raskekujulisemate esinemisvormide puhul.

Lapssõdurid

Lapssõdurid on inimkaubanduse omalaadne ja raskekujuline esinemisvorm. Kümneid tuhandeid alla 18 aasta vanuseid lapsi on sunniviisiliselt värvatud osalema relvastatud konfliktides, teenima valitsusarmeesid, relvastatud miilitsat või mässuliste rühmi. Mõned lapsed röövitakse ning neid sunnitakse väeteenistusse; teised hakkavad sõduriks ähvarduste, altkäemaksude või võltside palgalubaduste tõttu.

Laste puhul, kes loodavad sõduriks saades tagada endale kõhutäit, riideid ning peavarju, ei saa sellist otsust pidada vaba tahte avalduseks. Relvastatud konfliktidesse kaasatud lapsed otsivad meeleheitlikult võimalust ellu jääda. Oma emotsionaalse ja füüsilise ebaküpsuse tõttu on lastega lihtne manipuleerida ning neid on lihtsam vägivallale sundida. Paljusid lapssõdureid sunnitakse kasutama alkoholi või narkootikume, et nad ei oleks vägivalla suhtes tundlikud ja võitleksid paremini.

Vägivaldselt värvatud lapsed on tavaliselt ebapiisavalt koolitatud, neid koheldakse julmalt ja nad saadetakse kiiresti võitlusse. Neid poisse ja tüdrukuid võidakse saata võitlusse või miiniväljadele enne vanemaid sõdureid. Vahel on lapsi kasutatud enesetapumissioonidel, samuti on neid sunnitud oma perekondade ja kogukondade suhtes korda saatma metsikusi. Teisi lapsi (sealhulgas mõningad hiljutisse Liibüa konflikti kaasatud 15 000 lapsest) sunnitakse töötama pakikandjate, kokkade, valvurite, teenijate, sõnumiviijate või spioonidena. Paljud lapssõdurid, peamiselt tüdrukud, peavad taluma seksuaalset kuritarvitamist ning kuuluvad seksuaalsel teel levivate nakkuste ja soovimatute rasestumiste osas kõrgendatud riskiga rühma.

Lapssõdureid tapetakse ja vigastatakse palju sagedamini kui täiskasvanud sõdureid. On teada, et mõned relvastatud rühmad “märgistavad” lapssõdurite näod või rindkered noa või katkise klaasitükiga. Ellujääjad kannatavad kogetud vägivalla ja brutaalsuse tagajärjel erinevate traumade ja psühholoogiliste probleemide käes. Nende areng isiksusena on sageli pöördumatult kahjustatud. Perekonnad ja kogukonnad hülgavad sageli endised lapssõdurid, kui need püüavad tagasi tulla – sageli on põhjuseks vägivald, mida lapsed ise või nende rühm on kogukonna vastu kasutanud.

Laste kasutamine täiskasvanute sõdade pidamiseks on ülemaailmne nähtus. See probleem on kõige valulikum Aafrikas ja Aasias, kuid lapssõdureid kasutavad ka Ameerika ja Euraasia mandril ning Kesk-Idas tegutsevad relvastatud rühmitused. Paljudes riikides on lapssõdurite kasutamise keelustamist või piiramist käsitlevate seaduste ja rahvusvaheliste kohustuste jõustamine jäänud poliitilise tahte taha. Kõik riigid peavad tegema koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja mittetulundusühingutega, et võtta kiired meetmed lapssõdurite desarmeerimiseks, demobiliseerimiseks ja uuesti ühiskonda integreerimiseks.

Mis vahe on inimkaubandusel ja inimeste ebaseaduslikul riiki toomisel?

Erinevused võõrtööliste salaja üle piiri viimise ja inimkaubanduse vahel võivad olla segadusttekitavad. Just selle segaduse tõttu on eelkõige transiitriikidest raske saada täpset teavet. Inimkaubandusega kaasneb sageli inimeste salaja üle piiri viimine; ohver võib alguses olla riigisisese või üle riigipiiri sõitmisega nõus. Vahe tegemiseks on sageli vaja üksikasjalikke andmeid ohvri lõpliku olukorra kohta.

Ebaseadusliku üle piiri toimetamise all mõeldakse tavaliselt kasu eesmärgil inimese vahendamist või transporti ebaseaduslikuks riiki sisenemiseks. Riiki sisenemiseks või selle läbimiseks ebaseaduslikule piiriületusele kaasa aitamine ei ole iseenesest veel inimkaubandus, kuigi see toimub sageli ohtlikes või alandavates tingimustes. Ebaseadusliku piiriületamise korral on sageli tegemist inimestega, kes on sellise tegevusega nõus. Inimkaubanduse ohvrid aga ei ole oma nõusolekut andnud või isegi kui nad on seda algselt teinud, ei ole nad pärast sundimist, pettust või väärkohtlemist enam sellise tegevusega nõus. Inimkaubanduse ohvrid ei ole sageli teadlikud sellest, et neid sunnitakse prostituudiks või sunniviisiliselt mingit tööd tegema. Seega, ebaseaduslik üle piiri viimine võib muutuda inimkaubanduseks. See, mis neid kahte eristab, on pettuse, jõu või sunni kasutamine.

Erinevalt ebaseaduslikult üle piiri viimisest on inimkaubandusega tegemist olenemata sellest, kas ohver viiakse teise kohta ühe riigi piires või riigi piire ületades. Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse alusel võib raskekujulisema inimkaubanduse juhtumiga olla tegemist ka siis, kui ohvrit ei ole ühest kohast teise viidud. Piisab sellest, kui ohvrit varjatakse, transporditakse, müüakse või ostetakse jõu, pettuse või sunni abil selleks, et sundida teda “tööorjusesse, teoorjusesse, võlaorjusesse või orjaks.”

Kuidas kaubitsejad tegutsevad?

Orjakauplejad jahivad kaitsetuid. Nende sihtmärgiks on sageli lapsed ja noored naised ning nende võtted on kavalad ja julmad; nende eesmärgiks on võimalikke ohvreid ligi meelitada, sundida neid oma tahtmise järgi tegema ning võita nende usaldus. Sageli pakuvad nad võimalust abielluda, saada töökoht, omandada haridus või lihtsalt leida parem elu.

Indias võib kaubitseja näiteks esineda eduka kaupmehena ja veenda tüdruku vanemaid selles, et ta on talle sobilik abikaasa. Pärast abiellumist algab tüdruku seksuaalne kuritarvitamine ja ta müüakse prostituudiks. On teada, et mõned mehed on erinevates külades seda meetodit kasutades abiellunud rohkem kui tosina naisega.

Ugandas rändavad liikumise Lord's Resistance Army mässulised öösel mööda maad ning röövivad küladest väikseid lapsi, et kasutada neid sõdurite või seksiorjadena. Ida-Aasias võivad kaubitsejad minna sellistesse linnadesse nagu Bangkok või Phnom Penh, sõbruneda hotellis, restoranis või poes mõne noore naisega ning lubada ta välismaale “puhkusele” viia. Sihtkohta saabumisel võetakse ära naise pass, naine ise viiakse bordelliomaniku juurde ning seejärel algab brutaalne koolitus eluks seksiorjana.

Või näiteks, 16-aastane Ukraina tüdruk kohtub tantsupeol noore mehega, kes pakub talle Saksamaal tööd meditsiiniõena. Tüdruk viiakse öösel salaja üle piiri, antakse üle bordelliomanikule ning teda sunnitakse töötama prostituudina. Indoneesia maatüdrukut võib meelitada teenijatöö mõnes naaberriigis ning lubadus saada palka, kuid seda lubadust ei täideta. Lõuna-Hiinast pärit maatüdruk võidakse meelitada Malaisiasse, et ta võiks leida parema elu jõuka majandusega riigis, kuid hiljem sunnitakse teda töötama seksiorjana. Vietnami külapoiss võib paremate majanduslike võimaluste otsinguil nõustuda sõitma ühele Vaikse ookeani saarele, et seal vabrikus tööle hakata, taipamata, et ta reisidokumendid võetakse ära ning ta palk on nii väike, et ta ei suuda isegi oma sõidukulusid tagasi maksta. Neid noori ja abituid inimesi ootab sageli ees kõige julmem ärakasutamine.

Mis on inimkaubanduse põhjused?

Bopha elas ühes külas ning abiellus 17-aastaselt. Abikaasa viis ta kohe pärast abiellumist ühte teises külas asuvasse hotelli ning jättis ta sinna. Bopha avastas, et tegemist polnud mitte hotelli, vaid bordelliga, ning ta püüdis põgeneda, kuid teda hoiti jõuga kinni ning talle öeldi, et ta peab tasuma summa, mille hotelliomanik oli ta abikaasale tema eest maksnud. Bopha võlg aina kasvas, sest sellele lisandus raha toidu, riiete ja muude vajalike asjade eest. Bophal ei olnud võimalik sealt lahkuda. Kui HIV ja AIDS olid ta tervise laastanud, visati ta tänavale ning ta leidis lõpuks peavarju ühe mittetulundusühingu turvakodus Phnom Penhis. Nüüdseks on ta seal kaks aastat ravil olnud; paraku ei ole teada, kui kaua ta veel elab.

Inimkaubandusel on palju erinevaid põhjusi. Need on keerulised ja sageli võimendavad üksteist. Kui vaatleme inimkaubandust ülemaailmsel turul pakkumise-nõudluse suhtena, esindavad ohvrid pakutavat poolt ja neid kuritarvitavad tööandjad ja seksuaalselt ärakasutajad nõudluse poolt.

Pakkumist mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas vaesus, võõrsil elamisega eeldatavasti kaasnev ja ahvatlev kõrgem elustandard, puudulikud sotsiaal- ja majandusstruktuurid, tööhõivevõimaluste puudumine, organiseeritud kuritegevus, vägivald naiste ja laste suhtes, naiste diskrimineerimine, korruptsioon valitsuses, poliitiline ebastabiilsus, relvastatud konfliktid ning kultuuriga seotud traditsioonid, näiteks “traditsiooniline orjus”. Mõningates ühiskondades valitseb eeskoste traditsioon, mis tähendab, et pere kolmanda või neljanda lapse võib elama ja töötama saata mõne kaugemalt sugulase (sageli mõne “onu”) juurde lootusega, et laps saab vastutasuks hariduse ja õpib ära mingi elukutse. Seda traditsiooni ära kasutades esinevad kaubitsejad sageli tööhõiveametnikena, sundides vanemaid oma lapsi kaugele tööle saatma, seejärel aga müüakse lapsed prostituudiks, teenijaks või mõne äriettevõtte töötajaks. Lõppkokkuvõttes saab perekond minimaalselt tasu (kui üldse), laps jääb koolihariduse ja väljaõppeta, on perekonnast lahutatud ning majandusliku olukorra paranemisega seotud lootused luhtuvad.

Nõudluse poolel on inimkaubandust soodustavateks teguriteks näiteks seksitööstus ja järjest suurenev nõudlus ekspluateeritava tööjõu järele. Seksiturism ja lastepornograafia on muutunud ülemaailmseks äriks, mille arengule aitavad kaasa erinevad tehnoloogilised uuendused, näiteks Internet, mis suurendab tarbijatele kättesaadavaid valikuid ning võimaldab sooritada tehinguid kohe ja peaaegu tuvastamatult. Inimkaubanduse levikule aitab kaasa ülemaailmne nõudlus odava, kaitsetu ja ebaseadusliku tööjõu järele. Näiteks on Ida-Aasia jõukamates riikides kõige suurem nõudlus koduteenijate järele, kes langevad vahel ekspluateerimise või tööorjuse ohvriks.

Uus nõudluse liik – nõudlus naiste kui pruutide ja konkubiinide järele – on tingitud järjest suurematest erinevusest naiste ja meeste osakaalus tiheda asustusega Indias ja Hiinas. Indias sünnib iga 1000 poisi kohta ainult 933 tüdrukut, seda peamiselt ettekujutuse tõttu, et tütarlaps on riigi tugevalt patriarhaalses ühiskonnas majanduslikus koormaks. Paljud abielupaarid kasutavad odavaid ja üldtuntud sonogramme, et teha kindlaks loote sugu. Kui loode on naissoost, teeb naine aborti. Indias korraldati 2001. aastal rahvaloendus. 2003. aastal analüüsitud andmed näitavad, et vahe on kõige suurem rikkamates loodepoolsetes Haryana ja Punjabi osariikides, kus kohati on tüdrukute arv iga 1000 poisi kohta langenud alla 825 piiri.

Samasugust erinevust esineb ka Hiinas, kus põhjuseks on valitsuse “ühe lapse” poliitika. See on pannud paljusid vanemaid tegema aborti pärast seda, kui on tehtud kindlaks, et sündiv laps on naissoost. Põhja-Korea ning Vietnami tüdrukuid ja naisi müüakse Lõuna-Hiinasse pruutideks ja prostituutideks. Sellised erinevused poiste ja tüdrukute sündide arvu vahel on eksisteerinud juba aastakümneid ning teatavates India ja Hiina piirkondades on nüüd tulemuseks suur pruudiealiste tüdrukute puudus.

Ohvrite päästmine

Käesoleva aruande andmetel on inimkaubanduse ohvrite arv maailmas kohutavalt suur. Paljud ohvrid leitakse tänu bordelle, töökodasid, lapssõdurite laagreid ja muid inimkaubanduse tugikohti uurivate mittetulundusühingute ja valitsusasutuste tulemuslikule tööle.

Ohvrite kohese päästmise vajadus on ülima tähtsusega, kuid päästmine ei tähenda alati seda, et nende kannatused on lõppenud. Mõnedes riikides puuduvad vajalikud varjupaigad; ohvrid, sealhulgas lapsed, pannakse vangi ning sellest tekivad uued traumad. Mõnes riigis saadetakse ilma dokumentideta välismaalastest ohvrid viivitamatult riigist välja, mõtlemata nende tervisele või ohutusele. Sellistel juhtudel müüakse paljud ohvrid uuesti edasi ning nende kannatused täienevad uute “võlgade” ja vägivallatsemiste võrra.

Seksuaalset kuritarvitamist, tööorjust, pärisorjust ja lapssõduriks olemist kannatanud ohvrite psühholoogilised ja füüsilised kannatused on toonud ametiasutuste jaoks kaasa pikaajalise mõjuga probleemid. Nende ohvrite täielikuks rehabiliteerimiseks ja nende integreerimiseks päritolujärgsetesse kogukondadesse tuleb neid nõustada, luua varjupaigad, anda arstiabi ja kutseõpet.

Väga oluline on päästmisele järgnev pikaajaline hoolitsus ja rehabiliteerimine – need eeldavad planeerimist ja märkimisväärseid ressursse. Tuleb tagada, et ohvritesse suhtutakse väärikalt ja et neile pakutaks uue elu alustamiseks elujõulisi võimalusi. Hästi väljatöötatud tugistruktuuride puudumine ei tohiks siiski olla ettekäändeks, millega ohvrite vabastamisest loobuda.

Tööorjus

Tööorjus on üks inimkaubanduse raskekujulisemaid esinemisvorme, mida on kõige keerulisem identifitseerida (vt juriidilist määratlust). Selle ees on kaitsetud paljud väljarändajad, kes lahkuvad oma kodudest vähem arenenud kogukondades ja sõidavad töö eesmärgil linnadesse ja paremini arenenud paikadesse. Suur osa majanduslike eesmärkidega väljarändajaid on sageli väheste tööoskustega, näiteks ehitajad ja teenijad, kes leiavad töökoha, kus neid ei ekspluateerita ning mis aitavad nii neid kui ka nende perekondi.

Mõned sellisel eesmärgil välja rändavad inimesed peavad siiski kannatama tööandja poolset vägivalda. See võib hõlmata verbaalset ja füüsilist vägivalda tööandja poolt või töölepingu tingimuste rikkumist – tavaliselt seisneb see palga maksmisega viivitamises või selles, et töötajal keelatakse puhkust võtta. Mõned leiavad end sellisel määral ekspluateerituna, et käsitavad seda kui vangistust.

Millal muutub ekspluateeriv, vägivaldne töösituatsioon tööorjuseks? Vastus peitub meie seaduses – inimohvrite kaitse seaduses. Kui tööandja kasutab verbaalset või füüsilist vägivalda või ähvardab sellise vägivallaga selleks, et hoida töötajat oma teenistuses, on tegemist tööorjusega. Kui tööandja paneb töötaja uskuma, et ta ei saa töölt lahkuda, ilma et sellele järgneks vägivald või füüsiline kinnihoidmine, on tegemist tööorjusega. Töötaja töölt lahkumise füüsiline takistamine ei ole oluline, kui tööandja tegevus või ähvardused viitavad tööorjusele. Kui tööandja hoiab enda käes töötaja reisidokumente, näiteks passi, tööluba, isikutunnistust, on tegemist füüsilise kinnihoidmise vormiga, mis võib osutada sellele, et tegemist on tööorjusega. Sel põhjusel on paljude riikide valitsused sätestanud, et välismaalasest töötaja reisidokumentide hoidmine tööandja valduses on kuritegu; reisidokumentide näol on tegemist juriidiliste vahenditega, mis väljendavad ühte põhivabadust – liikumisvabadust.

Tööandja ja valitsusasutused peavad vastutama selle eest, et töötajad saaksid vabalt lahkuda töökohast, kus on vägivaldne töökeskkond, ning et neile võimaldatakse reaalse või arvatava vägivalla korral õiglane asja arutamine.

Millised strateegiad on inimkaubanduse vastu võitlemisel tõhusad?

Tõhusad inimkaubanduse vastu suunatud strateegiad peaks tuginema kolmele inimkaubanduse aspektile: pakkumine, kaubitsejad ja nõudlus.

Pakkumise osas tuleb inimkaubandust soodustavaid tegureid mõjutada programmidega, mis hoiatavad ühiskonda inimkaubanduse ohtudest, suurendavad haridusvõimalusi ja arendavad koolisüsteeme, loovad majanduslikke võimalusi, edendavad võrdseid õigusi, tutvustavad sihtgruppidele nende juriidilisi õigusi ning loovad paremad ja avarad võimalused elamiseks.

Kaubitsejate tasandil tuleb õiguskaitseprogrammidega teha kindlaks ja keelata inimkaubitsejate marsruudid; täpsustada juriidilisi mõisteid ja koordineerida õiguskaitsealaseid ülesandeid; anda kohtu alla kaubitsejad ja isikud, kes neid aitavad ja neid sellele tegevusele õhutavad; võidelda korruptsiooni vastu ametiasutustes, mis aitavad õigusnormide rikkumisega kaasa inimkaubitsemisele ja saavad sellest kasu.

Nõudluse osas tuleb kindlaks teha ja süüdi mõista isikud, kes inimkaubitsemise ohvreid ära kasutavad. Sunniviisilist tööjõudu kasutavad tööandjad ja seksuaalseks vägivallaks müüdavate ohvrite ärakasutajad tuleb avalikustada ja nende tegevus hukka mõista. Sihtriikides tuleb läbi viia teadlikustamiskampaaniaid, et inimestega kaubitsemist oleks raskem varjata või ignoreerida. Inimesed tuleb orjatööle sarnanevatest töötingimustest päästa ning uuesti perekondadesse ja ühiskonda integreerida.

Tuleb koordineerida kohalikke, riiklikke ja piirkondlikke inimkaubanduse vastu võitlemise programme. Pöörates avalikkuse tähelepanu probleemile, on riikide valitsustel võimalik suurendada inimkaubitsemise vastaste ressursside hulka, tõsta arusaamist probleemist ning tõhustada heade strateegiate väljatöötamise suutlikkust. Koordineerimine ja koostöö – olgu see siis riiklikul, kahepoolsel või piirkondlikul tasandil – aitab kaasa riikide jõupingutustele ning kaasab vabatahtlikke võitlusse. Rahvusvahelised nõuded tuleks ühtlustada ja riigid peaksid tegema tihedamat koostööd, et mitte anda kaubitsejatele varjupaika.

Kindlasti tuleb suurendada inimkaubitsemise alaseid teadmisi ning tugevdada inimkaubitsemise vastaste organisatsioonide võrku ja selle jõupingutusi. Sellesse võitlusse tuleb kaasata religioossed organisatsioonid, mittetulundusühingud, koolid, ühiskondlikud organisatsioonid ja traditsioonilised liidrid. Ohvrid ja nende perekonnad vajavad kutseõpet ning alternatiivseid majanduslikke võimalusi. Inimkaubanduse vastu võitlemise strateegiaid tuleb korrapäraselt uuesti läbi vaadata, et tagada nende uuenduslikkus ja tõhusus. Ja lõpuks, valitsusametnikud peavad läbima koolituse inimkaubitsemise vastaste meetmete osas, samuti tuleb pidada statistikat inimkaubanduse ulatuse kohta, sest see illustreerib probleemi olemust ja levikut ning aitab seda paremini mõista.

Kas prostitutsiooni legaliseerimine aitaks inimkaubandust vähendada?

Ameerika Ühendriikide valitsus on kindlalt vastu prostitutsiooni seadustamise ettepanekutele, sest prostitutsioon aitab kaasaegsele orjakaubandusele otseselt kaasa ning on oma olemuselt alandav. Kui õiguskorra tagamisel suhtutakse prostitutsiooni sallivalt või kui see seadustatakse, on organiseeritud kuritegelikel ühendustel inimestega kauplemisel vabamad käed. Kui prostitutsioon legaliseeritakse, hõlmab seksuaalteenuse hind bordelli renti, arstlikku kontrolli ja registreerimistasu. Osaliselt just nende kulude tõttu hakkab ebaseaduslik prostitutsioon lokkama seal, kus see on ka tegelikult lubatud, sest kliendid soovivad teenust osta odavamalt. Mõningates riikides, kus prostitutsioon on seadusega lubatud, tegeleb registreerunud naiste kõrval prostitutsiooniga ligi 3–10 korda rohkem registreerimata naisi. Paljud neist on välismaalased, kes on inimkaubanduse ohvrid. Puuduvad tõendid selle kohta, et mõnes riigis oleks prostitutsiooni legaliseerimine inimkaubanduse ohvrite arvu vähendanud – selles valdkonnas töötavad mittetulundusühingud on märkinud, et sageli ohvrite arv pigem suureneb. Lühidalt, prostitutsiooni legaliseerimisel tekib inimkaubanduses nn “must turg”, sest kaubitsejad tahavad saada maksimaalset kasumit ja vältida legaalse prostitutsioonituru puhul kohaldatavaid ametlikke kontrolle ja regulatiivseid kulusid. Legaliseeritud prostitutsioon on seega kaubitseja parim kaitsekilp, mis võimaldab tal oma tegevust seksiorjadega legaliseerida ning muudab inimkaubitsemise ohvrite kindlakstegemise veelgi raskemaks.

Inimkaubanduse ohvrite arv

USA valitsuse hinnangul oli eelmisel aastal maailmas riikidevahelise inimkaubanduse ohvrite arvuks 600 000–800 000. Andmete analüüs näitab, et 80% nendest ohvritest olid naised ning 70% nendest naistest müüdi seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. USA-sse müüdi hinnanguliselt 14 500–17 500 inimest. Need hiljuti uuesti läbi vaadatud hinnangulised arvud osutavad sellele, et inimkaubanduse ohvrite arvu kindlaksmääramisel on kasutatud paremat meetodit. Ülemaailmse riigisisese inimkaubandusega seotud hinnangute kohaselt on ohvreid väidetavalt 2–4 miljonit.

Hinnangut kogu maailmas olevate inimkaubanduse ohvrite kohta on tegelikult raske anda. Sarnaselt narkootikumide ja relvade ebaseaduslikule üle piiri viimisele on ka inimkaubandus salajane tegevus, mille suurust on veelgi raskem hinnata selle erinevate esinemisvormide tõttu. Sageli on see varjatud, kujutades endast inimeste ebaseaduslikult üle piiri viimise või välismaalastest töötajate suhtes kohutava vägivalla kohaldamise alaliiki. Veelgi enam, inimkaubandust käsitlevate andmete kättesaadavus on piirkonniti väga erinev: märgatavalt vähem on andmeid näiteks inimeste kohta, kes on müüdud Lähis-Idasse, Lähis-Idast või selle territooriumi kaudu. Käesolevas aruandes esitatud USA valitsuse hinnangus keskendutakse üle rahvusvaheliste riigipiiride müüdud inimeste arvule, sest neid ohvreid ei ole nii raske identifitseerida kui riigisiseselt müüdavaid isikuid.

“Inimkaubanduse raskekujulisemate esinemisvormide” määratlus Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduses on “inimkaubanduse raskekujulisemad esinemisvormid” määratletud järgmiselt: a. seksikaubandus, mille käigus sunnitakse inimest astuma jõu, pettuse või mingite mõjutusvahendite abil seksuaalvahekorda raha teenimise eesmärgil või mille puhul ei ole sellisele teole sunnitud isik veel 18-aastane; või

b. inimese värbamine, varjamine, transport, müümine või ostmine jõu, pettuse või mingite mõjutusvahendite abil töö eesmärgil selleks, et kasutada teda tööorja, teoorja, võlaorja või muul viisil orjana.

Mõistes “inimkaubanduse raskekujulisemad esinemisvormid” kasutatud mõistete määratlused:

“Seksikaubandus” on inimeste värbamine, varjamine, transportimine, müümine või ostmine selleks, et inimene pakuks kaubanduslikul eesmärgil seksuaalteenust.

“Äriotstarbeline seksuaalteenus” on igasugune seksuaalne teenus, mille eest saadakse või antakse midagi väärtuslikku.

“Tööorjus” hõlmab sunnitööd, mis on inimesele peale surutud:

a. mingi skeemi, kava või süsteemiga, mille eesmärgiks on panna inimene uskuma, et kui ta ei hakka või ei ole enam nõus tegema sunnitööd, kannatab tema või mõni teine isik tõsist kahju või temalt võetakse jõuga vabadus;

b. õigustoimingute rikkumise või rikkumise ähvardusega.

“Võlaorjus” on võlgniku seisund või olukord, mille puhul võlgnik peab hüvitama võla oma isiklike teenuste või tema kontrolli all oleva perekonnaliikme teenustega ning mille puhul võla kustutamisel ei kohaldata nende teenuste mõistlikku hinda või kui teenuse osutamise aega ja olemust ei ole piiritletud ega määratletud.

“Sund” on:

a. tõsise kahju või jõu abil isikuvabaduse võtmine;

b. skeem, kava või süsteem, mille eesmärk on panna inimest uskuma, et kui ta ei hakka või ei ole enam nõus tegema sunnitööd, kannatab tema või mõni teine isik tõsist kahju või temalt võetakse jõuga vabadus;

c. õigustoimingute rikkumine või rikkumise ähvardus.

ARUANDE TUTVUSTUS

Inimkaubanduse aruanne on kõige põhjalikum ülemaailmne aruanne, mis kajastab erinevate riikide valitsuste jõupingutusi inimkaubanduse raskekujulisemate esinemisvormide vastu võitlemisel. Aruanne hõlmab ajavahemikku 2003. aasta aprillist kuni 2004. aasta märtsini.

Mida aruanne hõlmab ja mida mitte

Iga-aastane inimkaubanduse aruanne käsitleb riike (1), mida on määratletud päritolu-, transiidi- või sihtriikidena ja kus on märkimisväärselt suur arv inimkaubanduse raskekujulisemate esinemisvormide all kannatajaid. Et orjapidamist esineb tõenäoliselt kogu maailmas, võib mingi riigi väljajäämine käesolevast aruandest viidata ainult sellele, et vastava riigi kohta puuduvad piisavad andmed. Riikide kirjeldused on liigitatud piirkondade kaupa, kirjeldustes käsitletakse vastavas riigis valitsevat inimkaubanduse ulatust ja olemust; põhjusi, miks riik on aruandesse lisatud, ning seda, millised on olnud selle riigi valitsuse jõupingutused inimkaubanduse vastu võitlemisel. Kirjelduses hinnatakse, kas valitsus vastab miinimumnõuetele, ning antakse soovitusi selle kohta, milliste meetmetega võiks inimkaubanduse vastu võidelda. Riigi kirjelduse ülejäänud osas kajastatakse riigi püüdlusi inimkaubanduse vastaste seaduste jõustamisel, ohvrite kaitsmisel ja inimkaubanduse ennetamisel, samuti selgitatakse, millistel põhjustel on riik paigutatud 1., 2. või 3. tasandile või 2. tasandi spetsiaalsesse vaatlusnimekirja.

(1) Vastavalt Taiwaniga sõlmitud vastastikuste suhete seaduse lõike 4 punktile b: “[alati kui] Ameerika Ühendriikide seadused osutavad välisriikidele, rahvastele, osariikidele, valitsustele või samalaadsetele üksustele, hõlmavad need mõisted Taiwanit ja neid kohaldatakse Taiwani suhtes.”

Mõned riigid on loonud rakkerühmi ja tegevuskavu, et seada endale inimkaubanduse vastases võitluses eesmärgid ja lähtekohad. Riikide jõupingutuste hindamisel ei peeta kavade ja rakkerühmade olemasolu siiski kõige tähtsamaks. Pigem keskendutakse aruandes sellele, milliseid konkreetseid meetmeid on valitsused inimkaubandusega võitlemiseks võtnud, esile on toodud kohtu alla andmised, süüdimõistmised, vanglakaristused, ohvrite kaitsmine ja ennetusmeetmed. Aruandes ei omistata väga suurt kaalu seaduste eelnõudele või seadustele, mis ei ole veel jõustunud, olgugi et rakkerühmad, tegevuskavad või seaduseelnõud on vahel riikide kirjeldustes ära märgitud kui valitsuse poolt inimkaubanduse vastu võitlemiseks võetud ettevalmistavad meetmed. Käesolevas aruandes ei keskenduta nendele valitsuste poolt tehtud jõupingutustele, mille eesmärgiks on inimkaubanduse kaudne vähendamine (näiteks haridusprogrammid, majandusarengu toetamine), või programmidele, millega soovitakse suurendada sugupoolte võrdsust, kuigi nimetatud meetmed on olulised.

Mis on käesolevas aruandes teisiti?

2003. aasta inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse kehtivusaja pikendamise seadusega (TVPRA) viidi inimkaubanduse ohvrite kaitse seadusesse sisse mitmeid olulisi muudatusi. Neljast inimkaubanduse kõrvaldamise miinimumnõudest kolm on jäänud muutumatuks. Miinimumnõuded on järgmised:

Neljandat miinimumnõuet on muudetud ja täiendatud ning nüüd tuleb seitsme kriteeriumi asemel arvesse võtta kümmet. Kriteeriumiga 1 sätestatakse, et arvesse ei tule võtta mitte ainult juurdlusi ja süüdistuste esitamist, vaid ka süüdimõistmist, karistuse määramist ja seda, kas riigi valitsus on tulnud vastu välisministeeriumi taotlusele saada õiguskaitseorganite andmeid. Kriteerium 7, mis on seotud korruptsioonivastaste meetmetega, näeb nüüd ette, et arvesse tuleb võtta ka inimkaubanduses kaassüüdlaseks olevatele valitsusametnikele esitatud süüdistusi, süüdimõistmisi, karistusaja pikkust ning seda, kas riik esitas sellekohase teabe või mitte. Kolme uue kriteeriumi kohaselt tuleb arvesse võtta järgmist:

Käesoleva aruande lisas on esitatud kõik kriteeriumid, mille abil hinnatakse, kas riik teeb tõsiseid ja pidevaid jõupingutusi, et vastata inimkaubanduse kaotamise osas sätestatud miinimumnõuetele.

Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse kehtivusaja pikendamise seaduses on “spetsiaalne vaatlusnimekiri” riikidest, kelle tegevust jälgitakse järgmisel aastal erilise tähelepanuga. Nimekiri koosneb:

1) käesolevas aruandes tasandile 1 paigutatud riikidest, kes loeti 2003. aasta aruandes 2. tasandile kuuluvaks;
2) käesolevas aruandes tasandile 2 paigutatud riikidest, kes loeti 2003. aasta aruandes 3. tasandile kuuluvaks; ja
3) käesolevas aruandes 2. tasandile paigutatud riikidest, mille puhul

Nimetatud nimekirjas olevate riikide tegevus vaadatakse uuesti läbi vahearuandes, mis esitatakse kongressile 1. veebruaril 2005.

Miks on 2004. aasta inimkaubanduse aruandes antud hinnanguid rohkemate riikide kohta kui eelmise aasta aruandes?

2004. aasta aruanne sisaldab 140 riigi inimkaubanduse analüüsi ja valitsuse jõupingutuste hinnangut inimkaubandusega võitlemisel; riikide arv on eelmise aruandega võrreldes kasvanud 16 võrra. Eelmistel aastatel ei kajastunud aruandes mõned riigid seetõttu, et nende puhul oli raske saada usaldusväärseid ja täielikke andmeid, ja seda järgmistel põhjustel: inimkaubanduse ebaseaduslik ja põrandaalune iseloom; valitsusprogrammide puudumine või nende käivitumisjärgus olemine; raskused inimkaubanduse ja ebaseadusliku üle piiri viimise eristamisel; tihti ka ebaseaduslikult, füüsilise vägivalla või sunni tõttu piiri ületavate inimkaubanduse ohvrite hirm ja vaikimine. Mõningate riikide puhul olid andmed küll olemas, kuid need ei kinnitanud, et sellesse riiki, sellest riigist või selle riigi kaudu osteti või müüdi umbes 100 või rohkem isikut; see arv oli aga inimkaubanduse aruandesse kandmise künniseks.

Viimase aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks sellele, et paljud valitsused on aktiivsemalt reageerinud; et on läbi viidud rohkem teadlikustamiskampaaniaid, mille käigus tutvustatakse ohvritele kohti, kust abi otsida, ning et inimkaubitsemise vastased meetmed on läbipaistvamad. Nende positiivsete muutuste tulemusel kogus välisministeerium teavet rohkemate riikide kohta. Välisministeerium kavatseb lisada kõik märkimisväärse inimkaubanduse ohvrite arvuga riigid tulevikus koostatavatesse aruannetesse, sest on võimalik saada üha rohkem täpsemaid andmeid.

Tasandid

1. tasand: riigid, mille valitsused täidavad täielikult seaduse miinimumnõudeid.

2. tasand: riigid, mille valitsused ei vasta täielikult seaduse miinimumnõuetele, kuid mis püüavad end nende nõuetega vastavusse viia.

2. tasandi vaatlusnimekiri: riigid, mille valitsused ei vasta täielikult seaduse miinimumnõuetele, kuid mis püüavad end nende nõuetega vastavusse viia; ja

3. tasand: riigid, mille valitsused ei vasta täielikult miinimumnõuetele ning ei tee selleks ka erilisi jõupingutusi.

Kuidas aruannet kasutatakse?

Käesolev aruanne on USA valitsuse jaoks diplomaatiline vahend, mille abil on võimalik jätkata läbirääkimisi, edendada mõningate riikide valitsuste tegevust ja aidata riikidel kasutada ressursse süüdistuste esitamisel, süüdi mõistmisel, ennetamisprogrammide läbiviimisel ja vastava poliitika kavandamisel. Pärast käesoleva aasta inimkaubanduse aruande avaldamist jätkab välisministeerium sarnaselt eelmistele aastatele valitsuste kaasamist aruannet käsitlevasse arutellu, et tugevdada inimkaubanduse kaotamise eesmärgil tehtavat koostööd. Järgmisel aastal ja eelkõige nendel kuudel, mis eelnevad 3. tasandi riikide suhtes sanktsioonide kohaldamise otsusele ja spetsiaalses vaatlusnimekirjas olevate riikide kohta esitatavale vahearuandele, kasutab välisministeerium käesoleva aruande koostamiseks kogutud teavet selleks, et korraldada veelgi tõhusamalt abiprogramme ja teha koostööd riikidega, keda on inimkaubanduse vastases võitluses vaja aidata. Välisministeerium loodab, et käesolev aruanne tõhustab riikide ja teiste organisatsioonide pingutusi kogu maailmas inimkaubanduse vastu võitlemisel.

Meetodid

Välisministeerium sai käesoleva aruande jaoks teavet USA saatkondadelt ja konsulaatidelt kogu maailmas, Washingtonis asuvatelt välissaatkondadelt ning mittetulundusühingutelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, mis tegelevad inimõiguste ja inimkaubandusega seotud probleemidega. Meie diplomaatilised esindused koostasid aruanded inimkaubanduse olukorra ning valitsuste poolt võetavate meetmete kohta. Nad tuginesid põhjalikele uurimustele ning kohtusid erinevate valitsusametnike, kohalike ja rahvusvaheliste mittetulundusühingute esindajate, rahvusvaheliste organisatsioonide, ametnike, ajakirjanike, teadlaste ja ohvritega.

Inimkaubanduse järelevalve ja inimkaubanduse vastu võitlemise amet koostas aruande esialgse versiooni, lähtudes andmetest, mis saadi USA saatkondadelt, välisriikide valitsusametnikega toimunud kohtumistelt, mittetulundusühingutelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, avaldatud aruannetest, kõikides piirkondades läbi viidud uurimusreisidelt ning kirjadest, mis saadeti e-posti aadressile tipreport @state.gov; nimetatud e-posti aadress loodi mittetulundusühingute ja inimeste jaoks, et nad saaksid anda teavet oma riigi valitsuste poolt tehtavate edusammude kohta inimkaubanduse vastases võitluses. Käesoleva aasta aruande koostamisel kasutas välisministeerium nende infoallikate puhul uut lähenemist ning andis igale riigile hinnangu.

Kõikide valitsuste hindamisel kasutati kaheastmelist protsessi:

Esimene aste: väga palju inimkaubanduse ohvreid. Nagu eelmisegi aruande puhul, võttis välisministeerium kõigepealt algväärtuseks 100 või rohkem ohvrit ning tegi kindlaks, kas “vastav riik on inimkaubanduse raskekujulisemate esinemisjuhtude osas päritolu-, transiidi- või sihtriigiks”. Aruanne hõlmab ainult nimetatud künnist ületanud riike. Aruandesse jäid lisamata riigid, mille puhul polnud sellist teavet võimalik saada.

Teine aste: tasanditele paigutamine. Välisministeerium paigutas kõik 2003. aasta inimkaubanduse aruandega hõlmatud riigid ühte kolmest nimekirjast, mida siinkohal nimetatakse tasanditeks ja mis on kehtestatud inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduses. Tasanditele paigutamine põhineb inimkaubanduse vastu võitlemisel valitsuse poolt võetud meetmete ulatusel. Kõigepealt hindas välisministeerium seda, kas valitsus vastab täielikult inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduses inimkaubanduse likvideerimise osas sätestatud miinimumnõuetele. Miinimumnõuetele vastavad riigid paigutusid 1. tasandile. Teiste riikide puhul analüüsis välisministeerium seda, kas valitsused tegid miinimumnõuetele vastamiseks märkimisväärseid jõupingutusi. Sellele tingimusele vastavad riigid asetusid 2. tasandile. 3. tasandile jäid need riigid, mille valitsus ei vastanud täielikult miinimumnõuetele ega teinud nimetatud nõuetele vastamiseks ka erilisi pingutusi. Lõpuks analüüsiti spetsiaalse vaatlusnimekirja kriteeriume ning vajaduse korral lisati riik sellesse nimekirja.

Vastavalt inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduses sätestatule kaalus välisministeerium 2. ja 3. tasandi vahel valimisel järgmisi aspekte: inimkaubanduse üldine määr riigis; kui suures ulatuses ei vasta valitsus miinimumnõuetele, eelkõige, mil määral on valitsusametnikud inimkaubanduses osalenud, aidanud sellele kaasa, vaadanud sellele läbi sõrmede või muul viisil seda toetanud; ja millised meetmed oleksid valitsuse ressursse ja suutlikkust arvesse võttes mõistlikud selleks, et viia valitsus vastavusse miinimumnõuetega.

Sanktsioonid

3. tasandile paigutatud riikide valitsuste suhtes võidakse kohaldada teatavaid sanktsioone. USA valitsus võib peatada abi andmise (v.a. humanitaarabi ja kaubandusega seotud abi). Kui vastav riik sellist abi ei saa, peatatakse tema rahastamine osalemaks haridus- ja kultuurivahetusprogrammides. Kooskõlas inimkaubanduse ohvrite kaitse seadusega ootab nende riikide valitsusi ees USA vastuseis abi saamisele (v.a. humanitaarabi, kaubandusega seotud ja teatud liiki arenguabi) rahvusvahelistelt rahastamisasutustelt (nt Rahvusvaheline Valuutafond) ja mitmepoolsetelt arengupankadelt (nt Maailmapank). Need võimalikud tagajärjed käivituvad järgmise majandusaasta alguses, 1. oktoobril 2004.

Kõikide või osade inimkaubitsemise ohvrite kaitse seaduse sanktsioonide kohaldamisest võib loobuda juhul, kui USA president sätestab, et konkreetse riigi valitsusele sellise abi andmine edendaks seaduse eesmärke või oleks muul viisil Ameerika Ühendriikide riiklike huvide seisukohalt kasulik. Inimkaubanduse ohvrite kaitse seaduse kohaselt võib sanktsioonide rakendamisest loobuda ka juhul, kui see on vajalik selleks, et vältida märkimisväärset kahjulikku mõju kaitsetutele inimrühmadele, sealhulgas naistele ja lastele. Samuti ei kohaldata sanktsioone siis, kui president leiab pärast käesoleva aruande väljastamist, kuid enne sanktsioonide kohaldamist, et valitsus on viinud end vastavusse miinimumnõuetega või teeb miinimumnõuetega vastavuses olemiseks märkimisväärseid jõupingutusi.

Sõltumata sellest, millisele tasemele riik on paigutatud, on iga maa, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikide, võimuses teha veelgi enam. Riikide paigutus ei ole alatine. Kõik riigid peavad pidevalt tegema inimkaubanduse vastu võitlemiseks jõupingutusi ja tõhustama neid. Ameerika Ühendriigid jälgivad maailmas tehtavaid edusamme ning teevad oma partneritega koostööd, et tugevdada rahvusvahelisi jõupingutusi moodsa orjapidamise kõikide esinemisvormide likvideerimisel.

II. Parimad rahvusvahelised kogemused

2004. aasta inimkaubanduse aruande koostamisel ja välisministeeriumi koostöös välisriikide valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja mittetulundusühingutega nägid aasta jooksul päevavalgust mitmed uuenduslikud inimkaubanduse vastased ettevõtmised. Paljud neist on tähelepanuväärsed eelkõige seetõttu, et nad on jätkusuutlikud ega nõua suuri rahalisi vahendeid. Selliseid meetmeid ja programme iseloomustatakse käesolevas aruandes kui parimaid kogemusi, sest need on uuenduslikud ja loovad; neil on positiivne ja käegakatsutav tulemus; need on jätkusuutlikud ning neil on potentsiaali leida rakendust ka mujal.

Seksiturismi ohjeldamine

Panama valitsus kehtestas uue inimkaubanduse vastase seaduse, milles vaadeldakse inimkaubandust lastepornograafia, seksiturismi ja Interneti kasutamise kontekstis. Muuhulgas näeb seadus ette, et lennuettevõtjad, reisiteenuste pakkujad ja hotellid peavad teavitama kliente kirjalikult uues seaduses sisalduvatest keeldudest.

Võimalike ohvrite leidmine

Colombia valitsus on andnud haldusohutuse ametile (Department of Administrative Security – DAS) loa teha kindlaks lennujaamades riigist lahkuvad reisijad, kes võivad osutuda võimalikeks inimkaubanduse ohvriteks, ja suhelda nendega enne seda, kui nad suunduvad rahvusvahelistele lendudele. DAS-i ametnikud püüavad võimalikke ohvreid teavitada inimkaubanduse ohtudest ja petturitest tööpakkujatest. 2003. aastal suudeti veenda üheksat võimalikku ohvrit selles, et nendele tehtud tööpakkumised on võltsid ja nad jätsid lennukile minemata.

Koostöö transiit- ja sihtriikide vahel

Itaalia valitsus rahastab Maroko valitsuse projekti “Project Textilia 2000”. Sellest eraldatakse raha väikeprojektideks Khourigba piirkonnas, mis on tuntud selle poolest, et sealt emigreerutakse salaja Itaaliasse. Projekti eesmärk on pakkuda Marokos tasuvat tööd, mis aitaks vältida inimkaubandust. Juba Itaaliasse jõudnud ohvrite jaoks loodi riigi uue inimkaubanduse vastase seadusega eraldi eelarve ohvrite abistamise programmide jaoks, mille vahendid pärinevad 70% ulatuses keskvalitsuselt ning ülejäänud 30% piirkondlikelt ja kohalikelt valitsuselt.

Keskendumine seksikaubandusele

Madridi linnavolikogu teatas 2004. aasta jaanuaris ulatuslikust tegevuskavast prostitutsiooni ja inimkaubanduse vastu võitlemisel. Kava hõlmas prostitutsiooni ja inimkaubanduse ennetamist, koolitust, ohvrite abistamist ja politseioperatsioone. Tuginedes põhimõttele, et parim viis võidelda seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil inimkaubitsemise vastu on keskenduda nii klientidele kui ka ohvritele, toetuti Rootsi valitsuse kaasabile õiguskaitsevahendite väljatöötamisel.

Traditsioonilise käitumise vastu võitlemine

Aafrikas levinud “kasupere” süsteem edendab otseselt inimkaubandusturgu. Lastega kaubitsemine algab inimkaubitseja ja perekonnaliikme isiklikust kokkuleppest, mille ajendiks on perekonna kehv majanduslik olukord ning kaubitseja soov kasu saada ja leida odavat tööjõudu. Põlluharijatest vanematele öeldakse, et nende laps saab hariduse ja õpib selgeks ka kasuliku ameti. Liigagi paljudel juhtudel müüakse laps maha tööorjuse, tänavakaubitsemise või seksuaalse ärakasutamise eesmärgil. Vastukaaluks sellisele tegevusele viis Ghana valitsus läbi operatsiooni “Too oma laps koju tagasi”, et julgustada vanemaid tooma koju oma lapsed, kelle nad on inimkaubitsejatele müünud, ja pakkuda neile majanduslikku abi, koolitust, väikelaenu võimalust ja abi koolitasude ja koolivormide eest tasumisel. Et teavitada avalikkust programmist, korraldas Ghana politsei Accras suurte veoautode peatuskohtades mitteametlikke kohtumisi, et õpetada autojuhtidele ja transpordiametiühingu esindajatele, kuidas inimkaubanduse ohvreid kindlaks teha.

Raha konfiskeerimine inimkaubanduse vastaste programmide toetamiseks

Inimkaubanduse vastaste programmide rahastamine on paljudes riikides vähetähtis prioriteet, seda eelkõige pärast hiljutist ressursside koondumist terrorismivastastele programmidele. Saksamaal, Baden-Württembergi liidumaal kasutatakse inimkaubandusest konfiskeeritud vahendeid selleks, et finantseerida tulevasi investeeringuid.

Diplomaatide kontaktid, teadmiste jagamine

Dominikaani Vabariigi välisministeerium (MFA) on loonud diplomaatide seas neli “inimkaubanduse vastast võrgustikku”, mis asuvad nende sihtriikide konsulaatides ja saatkondades, kuhu Dominikaani naisi müüakse. Võrgustik on loodud Kesk-Ameerikas, Kariibi mere piirkonnas, Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Diplomaadid püüavad inimkaubandusega seotud küsimustes olla aktiivsed. Nad teevad koostööd riikide valitsustega, et teha kindlaks Dominikaani Vabariigist pärit ohvrid (kellest paljud on kaubitsejate juurest põgenenud ning pöördunud konsulaadi poole abi saamiseks) ja aidata neid, koguda teavet inimkaubanduse toimimise kohta ja identifitseerida kaubitsejaid. See teave esitatakse välisministeeriumi konsulaarametile ja seda jagatakse Dominikaani Vabariigi liitlastega inimkaubanduse vastases võitluses.

Reguleerimine, kontroll ja koolitus

Filipiinide valitsus korraldab 1317-s litsentseeritud tööjõu eksportimisega tegelevas asutuses pistelisi ja regulaarseid kontrolle; samuti pakutakse välismaalt pärit võõrtöötajatele enne riigist lahkumist koolitusvõimalusi ja oskusteste. Filipiinide välisteenistuse ametnikud saavad vastavat koolitust ning on aktiivselt kaasatud majutusvõimaluste otsimisse ja Filipiinidelt pärit inimkaubanduse ohvrite kodumaale tagasi saatmisesse. Filipiinid on Indoneesia, Vietnami ja teiste selles piirkonnas asuvate riikide valitsustele korraldanud koolituskursusi selle kohta, kuidas parandada oma kaitsemeetmeid tööjõu eksportimise osas.

Ohvrid saavad diplomaatilise kaitse

Indoneesia välisministeerium on Malaisias, Singapuris, Saudi-Araabias, Kuveidis ja teistes riikides loonud oma saatkondade ja konsulaatide juurde varjupaigad. Viimase aasta jooksul andsid need diplomaatilised asutused peavarju tuhandetele Indoneesia kodanikele – paljud neist olid tõenäolised inimkaubanduse ohvrid. Indoneesia diplomaatilised esindused aitasid koostöös teiste valitsusasutustega neil inimestel koju tagasi pöörduda.

Võitlus laste müümise vastu kaamelidžokideks

Araabia Ühendemiraatide valitsus viis sisse uudse meetodi selleks, et tuvastada ja päästa Lõuna-Aasiasse müüdud lapsi, keda kasutatakse Araabia Ühendemiraatide võidusõiduradadel kaamelidžokidena. Enamus lastest müüakse koduriikidest välismaale valedokumentide abil, kuhu on märgitud vale vanus, ning lastega on kaasas valevanemad. Alates 2003. aasta jaanuarist kontrollisid Araabia Ühendemiraatide ametiasutused DNA-testide abil 446 last ning tuvastasid 65 juhtu, kus kaubitsejad, kes lapsed Araabia Ühendemiraatidesse toonud olid, väitsid end olevat laste vanemad. 2003. aastal tuvastati 250 Bangladeshist ja Pakistanist pärit last, kes viidi tagasi kodumaale; paljud nende lastega kaubitsejatest arreteeriti ning neile esitati süüdistus. Ka teistel Pärsia lahe piirkonna riikidel on plaanis hakata lastest kaamelidžokide ja nende väidetavate vanemate kontrollimiseks kasutama DNA teste.

Kangelased, kes võitlevad kaasaegse orjapidamise peatamise nimel

Inimkaubanduse aruandes keskendutakse riikide valitsuste seaduspärasele tegevusele. Sellegipoolest võtavad inimkaubanduse lõpetamiseks jõulisi ja tõhusaid samme lisaks riikide valitsustele ka paljud inimesed ja organisatsioonid kõikidest eluvaldkondadest.

Edu saavutamiseks on eluliselt tähtis, et sellesse võitlusesse oleks kaasatud palju ja erinevaid osalisi. Sel põhjusel sisaldab käesoleva aasta aruanne lugusid kangelastest, kes teevad jõupingutusi inimkaubanduse vastu võitlemiseks. Need inimesed on vaid üksikud näited kõigist neist, kes erinevates maailma paikades inimkaubanduse vastu võitlevad. Nad on eeskujuks meile kõigile ja näitavad meile, et ka üks inimene suudab midagi muuta. Lisaks nendele on iga päev ja omal viisil inimkaubanduse vastu võitlemas palju teisigi.

Perre Taim
Mittetulundusühingu Hagar direktor Kambodžas

Pierre Tami rakendab Kambodžas inimkaubanduse ohvrite aitamisel ühe Šveitsi ärimehe lähenemisviisi. Tema arvates peavad abiprogrammid olema uuenduslikud ning finantsiliselt jätkusuutlikud, et kunagistel ohvritel oleks võimalik elus lõplikult uus lehekülg keerata, mitte jääda ärakasutamise ees endiselt kaitsetuks. Pierre Tami on aidanud luua kolm elujõulist ohvrite abistamisega tegelevat ettevõtet Phnom Penhis: ta on loonud sojapiimavabriku, mis pakub alatoitlustamise käes vaevlevale riigile vajalikku toitu; kõrgkvaliteetse siidi disaini- ja tootmisettevõtte; ja toitlustusettevõtte, mis annab rõivatööstuse töötajatele süüa. Need ettevõtted on andnud uue lootuskiire neile Kambodža elanikele, kes on moodsa orjapidamise käes kannatanud, ning nii mõnigi neist saab seal esimest korda elus oma töö eest palka.

Kõrgeauline Francisco Sierra
Colombia suursaadik Jaapanis

Francisco Sierra on pühendanud kogu enda ja oma saatkonna töötajate tähelepanu nende inimkaubanduse ohvrite aitamisele, kes on toodud Colombiast Jaapanisse. Suursaadik on probleemi lahendamisse kaasanud kohalikud politseiasutused ja Jaapani valitsuse ning innustanud Colombia ametnikke seadma seda küsimust oma kodumaal suurimaks prioriteediks. Ta on Jaapanis edendanud koostööd mõnede Edela-Aafrika ja Ladina-Ameerika riikidega. Suursaadik Sierra tajub inimkaubanduse laiemat ja kitsamat perspektiivi – ta on näinud, kuidas see inimesi kahjustab, samuti on tal selge, milline on inimkaubanduse seos organiseeritud kuritegevusega ja järjest keerulisemaks muutuvate inimkaubitsemise skeemidega.

Õde Eugenia Bonetti
Itaalia kloostriülemate liit

Eugenia Bonetti vastutab Itaalia kloostriülemate liidus inimkaubanduse vastase võitluse eest. Ta on pühendunud võitlusele ebaõigluse vastu, mida on kannatanud inimkaubanduse ohvriks olevad naised; tuginedes põhiliselt sellele, mida ta on näinud oma 24 aasta pikkuse karjääri jooksul Kenyas misjonärina ning seejärel Turinis ja Roomas inimkaubanduse vastaste strateegiate koordinaatorina töötades. Õde Eugenia ja tema ligi kahesajast õest koosnev rühm teeb kogu Itaalias täiskohaga tööd inimkaubanduse vastu võitlemiseks, nad pakuvad oma kodudes peavarju sadadele inimkaubanduse ohvritele, tagavad nende julgeoleku ja hoolitsevad nende eest. Õde Eugenia on samuti töötanud koos nunnadega Nigeerias, et edendada kõige kõrvalisemates ja vaesemates piirkondades kohalikke jõupingutusi inimkaubanduse vältimiseks ning aidata kaasa kodumaale tagasipöördunud ohvrite rehabiliteerimisele. Õde Eugenia levitab oma sõnumit nii kodu- kui ka välismaal, nii oma sõnade kui ka tegudega.

Bonnie Miller
USA kodanik

Bonnie Miller on mitmel viisil võidelnud Kreekas inimkaubanduse vastu, pühendanud lugematuid tunde sellele probleemile tähelepanu juhtimiseks ja leidmaks ressursse selle lahendamiseks. Ta aitas Kreeka mittetulundusühingutel luua ohvrite jaoks vastavad teenistused, tegi lobitööd valitsuskoridorides, et riigijuhid võtaksid julgeid inimkaubanduse vastaseid meetmeid, ning aitas kaasa esimese vastava teabeliini käivitamisele Kreekas. Bonnie Miller on ulatuslike meediakampaaniatega teinud inimkaubanduse vastases võitluses tõelisi edusamme ja koondanud erinevate riikide diplomaate selleks, et rääkida inimkaubanduse ohvrite abistamise võimalustest. Ta mängis võtmerolli Doctors of the World-nimelise (Maailma Arstid) varjupaiga loomisel. Thomas Milleri (kes on USA saadik Kreekas) abikaasana on ta näidanud, kuidas diplomaatilised perekonnad saavad aidata muuta ühiskonda, milles nad elavad.

Pealik Tobega Hadjor
New Bakpa, Ghana

Pealik Tobega Hadjor on teinud ära suure töö selle nimel, et peatada lastega kaubitsemine eesmärgiga kasutada neid Ghanas Volta jõe piirkonnas tööjõuna. Viimase aasta jooksul on 228 last päästetud sunnitööst kalatööstuses ning pealik Hadjor on isiklikult aidanud kindlaks teha piirkonnad, mis on tuntud kui lastega kaubitsemise sõlmpunktid. Ta on olnud abiks nende lapsorjade taasintegreerumisel, kooliminekul ja perekondade leidmisel. Ta on töötanud selle nimel, et panna tegutsema väikelaenude fond, mille abil saaksid vanemad oma ärisuutlikkust suurendada ja tagada oma perekondade heaolu.

Marilyn Carlson Nelson
Carlson Companies, president ja tegevdirektor

Marilyn Carlson Nelsonist sai Ameerikas inimkaubanduse vastase võitluse teerajaja, kui ta andis oma reisifirmadele täitmiseks ülemaailmse tegevusjuhendi, mille eesmärgiks oli kaitsta lapsi seksuaalse kuritarvitamise eest reisi- ja turismiäris. Tegevusjuhendi allkirjastamisega lubas Marilyn Carlson Nelson koolitada oma töötajaid, et nad suudaksid identifitseerida alaealiste seksiturismiga tegelejaid ja anda nad üles; et nad teavitaksid reisijaid karistustest, mis on selliste rikkumiste eest ette nähtud; samuti lubas ta koostada üldised eetikapõhimõtted, millega keelustatakse seksuaalne ärakasutamine turisminduses. Ettevõte Carlson Companies korraldab merereise ja talle kuuluvad hotelliketid, restoranid ja maailma suuruselt teine reisibüroo, eelmise aasta läbimüük oli rohkem kui 27 miljardit dollarit; ettevõte annab tööd hinnanguliselt 198 000 inimesele rohkem kui 140 riigis. Carlson Companies on esimene suur Põhja-Ameerika reisibüroo, kes sellise tegevusjuhendi kasutusele võttis.

III. EESTI (TASAND 2 – VAATLUSNIMEKIRI)

Eesti on lähteriik paljude naiste ja tüdrukute puhul, keda müüakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil nii riigisiseselt kui ka välisriikidesse. Ohvrid müüakse tavaliselt Soome, Rootsi ja teistesse Põhjamaadesse, samuti Saksamaale. On leitud ka märke riigisisesest inimkaubandusest prostitutsiooni eesmärgil – tavaliselt toimetatakse ohvrid Kirde-Eesti piirialadelt pealinna. Eesti on välismaa, eriti naaberriikide seksituristide jaoks sihtkohaks.

Eesti Vabariigi valitsus ei vasta täielikult inimkaubanduse likvideerimise miinimumnõuetele, samas tehakse siiski märkimisväärseid edusamme. Valitsus on paigutatud 2. tasandi vaatlusnimekirja, sest puuduvad tõendid edusammude kohta. Kõrgema tasandi valitsusametnikud keelustasid inimkaubanduse eelmisel aastal, kuid seda sammu ei ole piisavalt kiiresti institutsioonidepoolse abi või prioriteetse staatuse andmisega toetatud. Valitsus peaks identifitseerima iga ministeeriumi asjakohased eesmärgid ning looma viivitamatult süsteemi ohvrite aitamiseks, kaitsmiseks ning suurema mõjuala saavutamiseks.

Kohtu alla andmine

Süüdistuste esitamise arv inimkaubitsejatele on eelmise aruandlusperioodiga võrreldes jäänud muutumatuks. Inimkaubandus on Eestis vastavate orjastamist ja inimröövi käsitlevate kriminaalmenetluse seadustiku sätete alusel keelatud, põhikaristus on 1–5 aasta pikkune, raskema astme rikkumise korral määratakse vabadusekaotus kuni 12 aastat. Prokurörid on kohtusse saatmiseks ette valmistanud valitsuse esimese inimkaubanduse juhtumi, kuid 2004. aasta aprilli seisuga ei olnud kohtupidamine veel alanud. Valitsus viis läbi neli juurdlust inimröövi ja orjapidamise süüdistuse osas ning mõistis organiseeritud prostitutsiooni korraldamise eest süüdi kaheksa organiseeritud kuritegeliku rühmituse liiget. Uus inimkaubandusega võitlev politsei rakkerühm uuris prostitutsiooniga tegelevaid organiseeritud kuritegelikke rühmitusi, kelle puhul kahtlustati seotust inimkaubandusega. Valitsus tegi riikidevahelise ja organiseeritud kuritöö vallas naaberriikidega koostööd. Samuti tegutseti ühiselt vähemalt ühe sihtriigiga, kus Eesti kaubitseja oli kohtu alla antud.

Kaitse

Valitsus suurendas kuriteoohvrite programmidele antavat toetust, mida tuleks kohaldada ka inimkaubanduse ohvrite suhtes, kuid väidetavalt ei ole ükski inimkaubanduse ohver selle programmi raames toetust saanud. Valitsuse uus 2003. aasta kuriteoohvritele hüvitise andmise seadus laiendas ohvritele antava toetuse süsteemi ning suurendas valitsuse poolt ohvritele eraldatavate hüvitiste suurust. Kolm Balti riiki sõlmisid tunnistajate kaitse ühisprogrammi ning 10 Läänemere-äärset riiki on lubanud sõlmida kogu piirkonda hõlmava tunnistajate kaitseprogrammi, mida oleks võimalik kohaldada inimkaubanduse ohvrite ja tunnistajate puhul. Valitsus ei ole käivitanud suunamissüsteemi, mille abil saaks ohvreid saata abi ja peavarju saamiseks või kodumaale pöördumiseks mittetulundusühingute poole, kuigi ohvritel on selleks üldiste (inimkaubandusega mitte seotud) abiprogrammide alusel õigus.

Ennetamine

Eesti jõupingutused on olnud aeglased ning valitsus ei ole vaatlusperioodil lõpetanud keskse strateegia koostamist ennetuse ja õiguskaitseorganite tegevuse kohta. Valitsus korraldas avaliku arutelu inimkaubanduse ja prostitutsiooni vahelise seose teemal, et määratleda, milline oleks tuleviku jaoks sobiv strateegia, kuid ei alustanud aruandlusperioodil vastava poliitika või kava väljatöötamist. Riiklik inimkaubanduse vastane ümarlaud loodi rahvusvahelise keskuse ja keskse koordineeriva asutusena, mille ülesandeks on koostada riiklik tegevuskava. Konkreetset tegevust aeglustas asutustevahelise koostöö puudumine ja see, et ei suudetud määratleda iga ministeeriumi asjakohaseid eesmärke. Sotsiaalministeerium viis organisatsiooni Põhjamaade ja Balti riikide kampaania naistega kaubitsemise vastu (Nordic-Baltic Campaign Against Trafficking in Women) rahastamisel kogu riigis läbi koolitus- ja teadlikustamisprogramme sotsiaaltöötajatele ja koolidele. Sotsiaalministeerium määras koolitussessioonide ja riikliku ümarlaua töö koordineerimiseks ametisse kaks töötajat. Välisministeerium osales erinevatel rahvusvahelistel inimkaubanduse vastastes tegevustes, sealhulgas Euroopa Nõukogu ja piirkondlikel foorumitel.