Aruanne inimõiguste alase olukorra kohta - 2004

Avaldatud demokraatia, inimõiguste ja tööalaste küsimustega tegeleva ameti poolt 28. veebruaril 2005

Eessõna
Sissejuhatus
Inimõiguste alane olukord Eestis 2004

Eessõna

Oma teises ametisseastumise kõnes kordas president Bush Ameerika tõotust seista vabaduse ja inimväärikuse eest kogu maailmas:

Ameerika jaoks elutähtsad huvid ja meie sügavaimad veendumused on nüüdsest üks ja seesama. Me oleme oma riigi algusaegadest peale selgelt kinnitanud, et igal inimesel siin maa peal on olemas õigused ja inimväärikus ning igaüks neist kujutab endast hindamatut väärtust, sest ta on taeva ja maa Looja nägu. Põlvkondade viisi oleme me rõhutanud omavalitsuste hädavajalikkust, sest mitte ükski inimene ei tohiks pidada ennast isandaks ning mitte keegi ei vääri orja staatust. Nende ideaalide poole liikumine on siht, tänu millele sündis meie riik. See on meie isade auväärne saavutus. Ja nüüd on see meie rahva julgeoleku seisukohast juba tungiv vajadus ja meie ajastu ülesanne.

Seega on Ameerika Ühendriikide põhimõtteks kõikides riikides ja kultuurikeskkondades demokraatlike liikumiste ja institutsioonide laienemise poole püüdlemine ning nende toetamine; meie lõppeesmärgiks on kaotada türannia siit maailmast.

Riikide aruanded inimõiguste alase olukorra kohta on oluliseks tugiraamistikuks, mida Ameerika Ühendriigid ja ka teised maailma riigid kasutavad selleks, et hinnata inimvabaduse olukorda ning teha jõupingutusi selle edendamise nimel. Nende aruannete kohusetundlik koostamine aitab meil võidelda tulemuslikumalt rõhumise vastu ning kaitsta inimväärikust ja vabadust. Meie saatkonnad ja Washingtoni töötajad teevad tihedat koostööd kohalike kodanike, inimõiguste ja muude organisatsioonidega ning ühiskonnaliidritega, et leida, uurida ja kontrollida vajalikku teavet. Need dokumendid, mis on kättesaadavad peaaegu kõikides maailma keeltes, tekitavad arutelusid, tõhustavad inimõiguste propageerimist, aitavad mõõta edusamme ning näitavad meile, kus on vaja teha parendusi.

Viimase 12 kuu jooksul oleme teinud tihedat koostööd rahvusvahelise üldsusega, et aidata näiteks Guatemala, Indoneesia, Ghana, Ukraina ja Afganistani kodanikel muuta oma hääl enda riigi valitsuse valimisel tõeliselt otsustavaks. See põhiõigus osaleda valimistel ja selle kaudu midagi muuta viib paljude teiste õiguste edendamiseni ning seda on nende riikide aruannetest juba ka näha.

Riikide aruannete 28. väljaanne hõlmab 196 riiki, kelle hulgas on nii inimväärikuse kõige südikamaid kaitsjaid kui ka selle põhimõtte suurimaid eirajaid. Me suhtume tõsiselt oma kohustusse esitada nendes aruannetes sisalduvat teavet nii täpselt, delikaatselt ja hoolikalt kui võimalik.

Käesolevas aruandes sisalduv teave võimaldab meil luua üldise ja üksikisiku vabaduse edendamise strateegiaid. Saabuval kuul anname teada konkreetsetest sammudest, mida oleme viimase aasta jooksul inimõiguste ja demokraatia toetamiseks astunud.

Võttes arvesse aktiivseid jõupingutusi ja laiaulatuslikku koostööd nii aruandeid koostanud ministeeriumi siseselt kui ka väljaspool seda, on mul hea meel esitada Ameerika Ühendriikide kongressile välisministeeriumi koostatud riikide aruanded inimõiguste alase tegevuse kohta aastal 2004.

Condoleezza Rice, välisminister

Sissejuhatus

17. septembril 2002. aastal tutvustas president Bush Ameerika Ühendriikide uut riiklikku julgeolekustrateegiat. See on kantud põhimõttest, et poliitilise ja majandusliku vabaduse edendamine ja inimväärikuse austamine loob ohutuma ja parema maailma. Et suunata ja koondada terrorismivastasest võitlusest tulenevaid riiklike jõupingutusi, visandati strateegias mitmed põhiülesanded, mis eeldasid meie valitsuselt muu hulgas väljaastumist inimõigustega seotud püüdluste eest ja demokraatia edasist ülesehitamist. Oma 20. jaanuaril 2005. aastal peetud teises ametissepühitsemise kõnes täpsustas president Bush seda põhimõtet: “Vabaduse püsimajäämine meie maal sõltub selle saavutamise edukusest teistes riikides. Meie maailmas on suurimaks rahulootuseks vabadus kogu maailmas.”

Ameerika Ühendriigid ja tema rahvusvahelised partnerid tegid 2004. aastal vabaduse avardamise nimel paljude riikidega koostööd, aidates kaitsta sealsete kodanike poliitilisi õigusi ja edendades nendes ühiskondades õigusriigi põhimõtet. Mõnel juhul – siis, kui tunti muret inimeste vabaduse pärast valida ise oma riigi valitsus – juhtisid märkimisväärsed muutused maailma tähelepanu nende inimeste võitlusele ja pöördelistele saavutustele.

Talibani režiimi kukutamisele järgnenud viimase kolme aasta jooksul on Afganistani inimesed näinud vaeva, et vähendada terrorismi ja suurendada julgeolekut; et ehitada sild üle traditsiooniliste etniliste, usuliste ja hõimkondlike lõhede; et valmistada ette uus põhiseadus, mis austaks Afganistani inimeste väärtushinnanguid ja eluviisi; et suurendada naiste ja vähemusrühmade põhiõigusi ning et avada oma ühiskond enneolematule poliitilisele konkurentsile ja sõnavabadusele. Rahvusvaheline üldsus reageeris sellele püüdlusele, aidates registreerida hääletajaid sellel geograafiliselt laialipaisatud ja enamjaolt kirjaoskamatu elanikkonnaga riigis; samuti koolitati välja afgaanlastest valimistoimkond ja valimisi korraldav poliitiline kaader ning asuti tegema koostööd kohalike jõududega, et tagada valimiseelsete ettevalmistuste ja tegeliku hääletusprotsessi ajal julgeolek. 18. oktoobril toimunud presidendivalimistel võistlesid 18 kandidaati sõbralikult 10 miljoni registreeritud afgaani hääle eest (neist üle 40% kuulus naistele). Hääletusele eelnenud ähvardustest ja rünnakutest ning suurtest tehnilistest probleemidest hoolimata täitsid valimislehe rohkem kui 8 miljonit afgaani (sealhulgas naisi oli üle 3,2 miljoni), et valida esimest korda ajaloos tõeliselt demokraatliku hääletuse teel endale oma juht. Enamik valijaist oli president Hamid Karzai poolt.

Ukrainas nurjas presidendivalimiste kampaania valitsuse surve opositsioonikandidaatidele ning valimiste ajal aset leidnud ulatuslikud õigusrikkumised ja pettused. Kutšma valitsus oli presidendikampaania esimese ja teise vooru ajal 31. oktoobril ja 21. novembril seotud mitmete kokkumängude ja manipulatsioonidega. Meediaväljundite ja ajakirjanike töö mõjutamiseks rakendas valitsus tsensuuri, mille eesmärk oli muuta uudiste objektiivsust. See kutsus esile nn ajakirjanike mässu nende reporterite seas, kes keeldusid valitsuse määruseid järgimast. Lõpuks paisusid rahvahulkade demonstratsioonid 21. novembri ebakorrektse hääletuse ametlike tulemuste vastu nn oranžiks revolutsiooniks – see nimetus tulenes paljude arvates valimised võitnud opositsioonijuhi Viktor Juštšenkoga seostatud kampaaniavärvist.

Inimõiguste austamise põhimõttega astuti Ukrainas kindlalt samm edasi 3. detsembril, mil Ukraina ülemkohus tunnistas järelvalimised petturlikeks ning kinnitas sellega paljude Ukraina ja rahvusvaheliste vaatlejate tähelepanekuid valimismenetluse ränga rikkumise, opositsioonikandidaatide ründamise, valitsuse kontrolli all olevate meediakanalite ilmselge erapoolikuse ning hääletamisel ja häältelugemisel arvukalt aset leidnud pettuste kohta. Kohtu otsusega määratud kordushääletusel 26. detsembril valisid Ukraina inimesed endale uue presidendi. Juštšenko võiduga päädinud hääletusel osalenud rahvusvahelised vaatlejad märkisid ära valimiste objektiivsema kajastamise meedias, valimisprotsessi suurema läbipaistvuse, valitsuse madalama surve konkreetse kandidaadi toetamiseks ning väiksema arvu tõrkeid valimishääletusel. Uus president väljendas suurt tahet pühenduda demokraatiale, õigusriigile ning inimõiguste järgimisele.

Kui Iraagis valmistusid inimesed demokraatlike valimiste käigus valima oma juhti, seisid nad silmitsi paljude raskete ülesannetega, kusjuures terrorirünnakute ägedus ja rohkus muutis nende lahendamise veelgi keerulisemaks. Kõigepealt saavutas Iraagi valitsusnõukogu üksmeele selles, millises raamistikus toimub suveräänsete õiguste tagasiminek Iraagi ametivõimudele õigusriigi egiidi all, ning määratles üksikasjalikult korra, mis näeb Iraagi kodanikele ette võimaluse valida ise oma ametivõimud ja luua oma põhiseaduslik kord. Märtsis saavutati need eesmärgid ajutise põhiseaduse (Transitional Administrative Law – TAL) heakskiitmisega ning see sillutas teed teise etapi jaoks, mis hõlmas suveräänsete õiguste üleminekut 28. juunil ajutiselt koalitsioonivalitsuselt Iraagi vahevalitsusele (IIG).

ÜRO ja teiste rahvusvaheliste nõustajate toetusel moodustas Iraagi vahevalitsus Iraagi sõltumatu valimiskomisjoni, s.t sõltumatu valimisorgani, kes kehtestas Iraagis elavate ja 14 riiki väljarännanud iraaklaste registreerimis- ja hääletusmenetluse. 15.–18. augustil kogunes rahvuskonverents ja valis 100-liikmelise ajutise haldusnõukogu. Üleminekuajal ametis oleva rahvusassamblee (s.t. riigi seadusandliku organi) valimised ning Iraagi üleminekuvalitsuse loomise algus kavandati 30. jaanuarile 2005. Vastavalt ajutisele põhiseadusele koostab üleminekuvalitsus lõpliku põhiseaduse, mis kavatsetakse ratifitseerida 2005. aasta augustis, ning alalise valitsuse valimiseks korraldatakse lõpliku põhiseaduse alusel uus hääletus 2005. aasta detsembris.

Me usume, et sellised sündmused nagu need valimised suurendavad rahuväljavaateid, samuti panevad need ülalnimetatud riikides tugeva aluse riiklikule omavalitsusele ning tõhustavad inimõiguste alast tegevust kõikide valimistel osalevate inimeste jaoks. Siiski ei ole edusammud sellel teel lihtsad ega kiired, vähemalt mitte alguses –sellele viitavad selgelt ka käesoleva väljaande 196 üksikasjalikku aruannet. Mitmel puhul on aruannetes näha, et inimõiguste alane tegevus võib muutuda passiivsemaks hoolimata rahvusvaheliselt tunnustatud valimiste edukast lõpuleviimisest. Sellist tendentsi võis pärast eelmisel aastal toimunud valimisi teatud määral Venezuela kohtunikkonna hulgas ja meedias.

Osaliselt just arusaamine inimõiguste edendamise keerukusest ja raskusest viis selleni, et kongress muutis 1977. aastal riikide inimõiguste alase tegevuse kohta aastaaruannete koostamise ametlikult USA välisministeeriumi töö osaks. Esitades ülemaailmsete inimõiguste alaste kogemuste tõenduseks selle kokkuvõtte, loodame, et selle poolelioleva töö dokumenteerimine aitab heita valgust nii tulevastele eesmärkidele kui ka võimalusele teha inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate püüdluste edendamisel suuremat koostööd.

Vaatlusalune aasta: demokraatia, inimõigused ja töö

Järgnevatel lehekülgedel esitatud 196 aruandest torkavad silma teatud riikides toimunud muutused ning seal saadud kogemused. Taolise silmatorkamise põhjuseks ei ole mitte ainult inimõigustega seotud probleemide pingelisus, vaid ka meie isiklik seotus ohvrite ja nende päritoluriikide valitsustega 2004. aastal.

Sudaanis jäid inimõigustega seotud tulemused endiselt kehvaks, sest valitsus jätkas sõna-, trüki-, kogunemise ja koosolekute pidamise, koondumis-, usu- ja liikumisvabaduse piiramist. Nende õiguste kasutajad arreteeriti ja neid rünnati korduvalt.

Aasta lõpus oli Sudaani Dârfûri provintsis rohkem kui 1,5 miljonit riigisiseselt ümberasustatud inimest. Lisaks põgenes 200 000 tsiviilisikut Tšaadi, kus ÜRO pagulaste ülemkomissar (UNHCR) tegi suuri jõupingutusi nende olukorra parandamiseks. Väidetavalt suri vägivalla ja sunniviisiline ümberasustamise tõttu ligikaudu 70 000 inimest.

Hoolimata valitsuse korduvatest lubadustest edaspidi vägivallast hoiduda jätkati julmuste toimepanekut. Tsiviilelanike külasid ründasid pidevalt nii valitsus kui ka riiklikult toetatavad miilitsaüksused, keda tunti Jinjaweed'i nime all. Jinjaweed tegutses tavaliselt koos tavaliste valitsusjõududega, pannes rünnakuid toime koos lennuväega. Olles hoolikalt läbi vaadanud sõltumatute ekspertide poolt korraldatud ja rohkem kui 1100 põgeniku kogemusi hõlmava üksikasjaliku uurimuse, jõudis välisminister Colin Powell septembris järeldusele, et Dârfûri inimeste vastu on toime pandud genotsiid. Powelli sõnul on “ Dârfûris toime pandud genotsiid ning Sudaani valitsus ja Jinjaweed vastutatavad selle eest; ka praegu võib Sudaanis veel genotsiidi esineda.”

Valitsusjõud tapsid, vigastasid ja asutasid ümber selles Sudaani piirkonnas elavaid tsiviilelanikke, hävitasid jubedate operatsioonide käigus tahtlikult haiglaid ja elumaju. Kinnitatud aruannetest ilmnes, et riiklikult toetatavad miilitsaüksused ründasid ettekavatsetult ka tsiviilisikuid, riisusid nende vara ja hävitasid nende külasid.

Samal ajal andis aasta lõpus Põhja-Lõuna konfliktiga seotud läbirääkimiste kulg lootust, et saabub rahu ning inimõiguste alane tegevus Sudaani teistes piirkondades paraneb. Aasta lõpus täheldas välisministeerium märkimisväärseid edusamme esialgse kokkuleppe sõlmimisel valitsuse ning Sudaani rahvusliku vastupanuliikumise vahel pärast 21 aastat vaikselt kestnud konflikti.

Vastuseks Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) jätkuvalt brutaalsele ja repressiivsele tegevusele oma rahva suhtes jõustas Ameerika Ühendriikide kongress Põhja-Korea inimõiguste 2004. aasta akti. Akti eesmärk on võtta käsitluse alla Põhja-Korea tõsine inimõiguste alane olukord ja pakkuda pikaajalisi lahendusi Põhja-Korea põgenike jaoks, samuti kindlustada humanitaarabi andmise läbipaistvus, vaba teabevoog ning Korea poolsaare rahumeelne taasühendamine.

Valgevenes jätkus politseipoolne vägivald ning juhutine vangide ja kinnipeetavate piinamine. Julgeolekujõud arreteerisid põhjendamatult kodanikke ning pidasid neid poliitilistel kaalutlustel kinni, samuti anti inimesi kohtusse ja neile mõisteti vanglakaristus selliste poliitiliste kuritegude eest nagu riigiametnike “au teotamine”, mille hulka loeti sageli ka riigiametnike tegevuspõhimõtete kritiseerimine. Valgevene valitsus jättis ikka veel tähelepanuta usaldusväärsed aruanded valitsusametnike osaluse kohta ühe ajakirjaniku ja tuntud opositsioonipoliitikute pikaajalistes kadumistes ega suutnud nende osas põhjalikku ja läbipaistvat uurimist korraldada. Selle asemel määras valitsus presidendi administratsiooni juhiks Viktor Šeimani, kes on Euroopa Nõukogu aruandes sisalduvate usaldusväärsete tõendite põhjal nende kadumistega seotud. Taolise käitumisega soodustati niigi kuritegelikus keskkonnas karistamatuse tunde tekkimist.

Birmas dekreedi alusel valitsenud hunta ei olnud seotud ühegi põhiseadusliku sättega, mis oleks hõlmanud mõnda põhiõigustest. Julgeolekujõud panid toime kohtuotsuseta hukkamisi. Lisaks jätkusid kadumised ning julgeolekujõud vägistasid, piinasid, peksid vange ja kinnipeetavaid ning tarvitasid nende suhtes muul viisil vägivalda. Omavolilised arreteerimised ja suhtlemisvõimaluseta vahi all hoidmine olid tavapärased. Julgeolekujõud rikkusid ka kodanike eraelu puutumatust, asustasid inimesi jõuga ümber ning võtsid lapsi sunniviisiliselt väeteenistusse.

Iraani valitsus vastutab mitmete aasta jooksul toimunud tapmiste eest, sealhulgas hukkamiste eest, mis järgnesid nõuetekohast menetlust eiravatele kohtuprotsessidele. Mitme aruande kohaselt piinasid julgeolekuvõimud vange ja kinnipeetavaid. Lisaks pandi toime omavolilisi arreteerimisi, inimesi hoiti pikka aega ilma suhtlemisvõimaluseta vahi all, vanglatingimused olid kehvad ja vanglad ülerahvastatud, puudus võimalus suhelda advokaadiga, karistamiseks kasutati piitsa, samuti rikuti eraelu puutumatust.

2004. aastal valmistas pettumuse Hiina koostöö ja areng inimõiguste vallas. Hiina ei suutnud täita paljusid 2002. aastal USA-Hiina inimõiguste alase dialoogi käigus võetud kohustusi. Aasta lõpus alustati ametlikult siiski taas sama teemat arutelusid, mis olid jäänud pooleli pärast seda, kui USA toetas ÜRO inimõiguste komisjoni (U.N. Commission on Human Rights – UNCHR) otsust Hiina inimõiguste alase tegevuse kohta. 2004. aastal jätkus aktivistide arreteerimine ja kinnipidamine valitsuse poolt – näiteks arreteeriti ja hoiti vahi all Internetis vabalt suhtlevaid inimesi, advokaate, kes kaitsesid dissidente ja omandi kaotanud isikuid, samuti HIVi/AIDSi teemat käsitlevaid inimesi, SARSist kirjutavaid ajakirjanikke, oma poliitilisi vaateid väljendavaid intellektuaale, sõltumatute karismaatiliste kirikute liikmeid ning oma õiguste eest võitlevaid töötajaid. Hiina kinnipidamisasutustes jätkus vangide väärkohtlemine. Valitsus kohaldas endiselt rangeid meetmeid Falun Gongi usulise liikumise suhtes – kümneid tuhandeid Falun Gongi liikmeid hoiti vangis, psühhiaatriaasutustes või saadeti ilma kohtuliku menetluseta ümberõppeasutustesse-töökasvatuslaagritesse. Hiina rahva kongress muutis põhiseadust, et lisada sellesse säte inimõiguste kaitse kohta; samas on ebaselge, millisel määral valitsus seda muudatust rakendada kavatseb.

Saudi Araabias esines mõnes valdkonnas positiivseid muutusi, näiteks toimus valitsuse toetusel naiste õigusi ja kohustusi käsitlev konverents ning loodi kuningriigi esimene ametlik inimõiguste alane organisatsioon. Oktoobris võttis valitsus vastu rakendusmääruse, mis andis mõnedele kauaaegsetele residentidele õiguse taotleda kodakondsust. Aasta lõpuks oli toimunud suur edasiminek valijate ja kandidaatide registreerimisel (kuigi registreeriti ainult mehi) 2005. aasta veebruariks kavandatud kohalike valimiste jaoks.

Inimõiguste eiramine ja rikkumine on Saudi Araabias tehtud edusammudega võrreldes siiski suures ülekaalus. Usaldusväärsetes aruannetes kirjeldatakse vangide piinamisi ja väärkohtlemist julgeolekujõudude poolt, omavolilisi arreteerimisi ja suhtlemisvõimaluseta vahi all hoidmisi. Usupolitsei jätkas riigi kodanike ja välismaalaste hirmutamist, nende suhtes vägivalla tarvitamist ja nende vahi all hoidmist. Kohtuprotsessid olid enamjaolt kinnised ning kostja pidi kohtuniku ette ilmuma tavaliselt ilma õigusnõustajata. Julgeolekujõud arreteerisid reformaatoreid ja hoidsid neid vahi all. Valitsus piiras jätkuvalt sõna-, trüki-, kogunemise ja koosolekute pidamise, koondumis- ja liikumisvabadust ning levisid teated ka selle kohta, et rikuti õigust eraelu puutumatusele. Jätkus naistevastane vägivald ja naiste diskrimineerimine, vägivald laste vastu, etniliste ja religioossete vähemuste diskrimineerimine ning töötajate õiguste range piiramine.

Paljud riigid suurendasid kodanike otsest kontrolli valitsusasutuste üle. Seevastu Venemaal tugevdasid parlamendivalimise seaduste muudatused ja üleminek piirkondlike kuberneride valimiselt nende määramisele veelgi enam täidesaatva võimu jõudu. Muret valitsuse vastutuse vähenemise pärast suurendasid ka rangemad piirangud meedias, järeleandlik duuma (parlament), vead hiljutistel riiklikel valimistel, õiguskaitseorganites vohav korruptsioon ning poliitiline surve kohtunikkonnale. Rassilistest kaalutlustest motiveeritud vägivald ja diskrimineerimine suurenes hoolimata paljudest seadusesätetest, mis seda keelasid. Ametiasutused ei suutnud uurida vähemuste vastu suunatud tegevust, samas kui viimaste suhtes kehtis nõue, et nende dokumente tuleb sagedamini kontrollida; nad saadeti linnakeskustest sunniviisiliselt välja, neid trahviti lubatust suuremal määral või peeti sagedamini kinni. Inimõigusi kaitsma pidanud valitsusasutused olid suhteliselt saamatud.

Zimbabwe valitsus korraldas vägivalla-, represseerimis- ja hirmutamiskampaania. Kampaaniat iseloomustab inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja Zimbabwe kodanike heaolu eiramine. Poliitiliste oponentide ja inimõiguste propageerijate vastu kasutatakse erinevaid piinamismeetodeid. Sõjaveteranid, noortesalgad ja politseiohvitserid näitavad poliitiliste vastaste vastu jätkuvalt jõhkrust üles. Mugabe režiim on oma sihtmärgiks võtnud ka teised valitsusasutused, sealhulgas kohtud ja politsei. Kohtunikke kiusatakse taga seni, kuni nad alistuvad ja esitavad tagasiastumispalve, ning nende asemele tulevad Mugabe lähikondlased. Uudiseid kajastava meedia tegevus on piiratud ja surve all ning reeglite vastu eksinud ajakirjanikele on saanud osaks arreteerimine ja peksmine. Maa konfiskeerimist kasutatakse endiselt poliitilise ja sotsiaalse rõhumise vahendina ning sellise destruktiivse poliitika vastaseid ootavad ees vägivaldsed surveabinõud.

Venezuelas oli inimõiguste järgimine 2004. aastal madalal tasemel, hoolimata valitsuse võidust augustis toimunud president Chavezi tagasivalimise referendumil. Oponendid väitsid, et valimisprotsess oli petturlik, kuid Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) ja Carter Centeri vaatlejad leidsid, et ametlikud tulemused “väljendasid valijaskonna tahet”. Kogu aasta jooksul suurendas valitsus oma kontrolli kohtusüsteemi üle ja sekkus tihedamini õigusemõistmisse. Valitsuse toetajad ähvardasid ja hirmutasid vabaühendusi. Detsembris võttis seadusandja vastu õigusakte, mis nõrgendasid meedia- ja sõnavabadust ning mille alusel loeti valitsuse kritiseerimine kriminaalkuriteoks. USA valitsus kohaldas Venezuela valitsuse suhtes sanktsioone, sest too ei suutnud ikka veel teha piisavaid jõupingutusi inimkaubanduse vastu võitlemisel.

Maailma kõige kauem võimul olnud diktaator Fidel Castro lisas oma valitsusajale veel ühe aasta. Valitsus otsustas endiselt eirata kõiki demokraatlikke protsesse ning kiusas taga ja hirmutas demokraatia pooldajaid, dissidente, ajakirjanikke ja teisi professionaale ja töötajaid, kes püüdsid ennast siduda riigi kontrolli alt välja jääva majandustegevusega. Enamik 75 dissidendist, kellele mõisteti 2003. aastal pikk vanglakaristus, jäi hoolimata rahvusvahelistest protestiavaldustest vangistusse; ametkonnad arreteerisid veel 22 inimõiguste aktivisti ning mõistsid nad süüdi “ametivõimude solvamise” pärast. Kuubas toime pandud vägivallatsemise käsitluse alla võtmine on Ameerika Ühendriikide kui ÜRO inimõiguste komisjoni liikme jaoks endiselt küsimus number üks.

2004. aasta istungil võttis ÜRO inimõiguste komisjon juba teist aastat järjest ametlikult vastu USA poolt esitatud otsuse Kuuba, samuti Türkmenistani, Põhja-Korea ja Valgevene kohta. Birmat käsitlev otsus võeti ühehäälselt vastu. Selliste liikmesriikide puhul nagu Zimbabwe, Kuuba, Sudaan ja Hiina, kes ei suuda oma kodanike õigusi kaitsta, esines ÜRO inimõiguste komisjoni 2004. aasta istungitel teatud vajakajäämisi. Komisjon ei suutnud langetada otsust inimõiguste alase olukorra kohta Hiinas, Zimbabwes ja Tšetžeenias. USA rõhutas taas vajadust parandada komisjoni tööd, eelkõige toetades rohkemate heade inimõigustealaste näitajatega riikide kaasamist.

Ameerika Ühendriikide arvates austavad demokraatlikult valitud valitsused oma kodanike inimõigusi rohkem. USA on teinud koostööd demokraatlike riikide võrgustiku Demokraatiate Ühendus (Community of Democracies – CD) liikmetega, et parendada, tugevdada ja edendada demokraatiat kogu maailmas. 2004. aastal ühines USA teiste võrgustiku riikidega eesmärgiga aidata luua demokraatia alane komisjon, s.t rühm ühesuguste seisukohtadega riike, kes teeb ÜRO inimõiguste komisjonis ja muus ÜRO tegevuse kontekstis tihedamat koostööd, et liikuda demokraatlike väärtustega kooskõlas olevate sihtide poole. ÜRO inimõiguste komisjonis tutvustas USA koos Peruu, Rumeenia ja Ida-Timoriga otsust, mis suurendaks ÜRO rolli demokraatia propageerimisel – see võeti heakskiiduga vastu. Otsuses sisalduvate soovituste seas on muu hulgas üleskutse luua ÜRO inimõiguste ülemkomissari ameti raames programm “Fookus”, mille ülesanne on aidata uutel ja arenevatel demokraatlikel riikidel pääseda juurde ÜRO poolt demokraatia toetamiseks määratud ressurssidele.

Lisaks ÜRO demokraatia alase komisjoni loomise toetamisele püüdis Demokraatiate Ühendus panna rõhku ka demokraatlike institutsioonide ja väärtuste arendamisele demokraatlikke riike ühendavate projektide kaudu. Ühendus saatis Ida-Timorisse mitme riigi esindajatest koosneva demokraatia edendajate delegatsiooni, et jagada Timori ametiisikutega sellealaseid häid tavasid. Samuti käis rühm valimistega seotud Iraagi ametnikke Leedus, et vaadelda valimisprotsessi ja koguda selle kohta teavet. Demokraatlike jõudude koondamine selleks, et võidelda inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate ning Demokraatiate Ühenduse Varssavi deklaratsioonis ja Souli tegevuskavas uuesti kinnituse saanud põhiliste inimõiguste rikkumise vastu, on väga oluline viis avaldada jätkuvalt survet nende riikide valitsustele, kes salgavad maha oma kodanike õigused ja rikuvad neid.

Institutsioonilised muudatused

Kataris jätkus põhiseaduslike muudatuste protsess. Emiir võttis vastu uue põhiseaduse eelnõu, mille valijad olid 2003. aastal ülekaalukalt heaks kiitnud. Kuigi emiiri perekond säilitab pärandatava võimu, sisaldab uus, eeldatavasti 2005. aasta juunis jõustuv põhiseadus mitmeid inimõigustega seotud sätteid.

Pakistanis jätkas president Musharraf tegutsemist maavägede staabiülemana vaatamata oma lubadusele aasta lõpus sellelt ametikohalt lahkuda.

Kesk-Aafrika Vabariik jõustas uue põhiseaduse ja astus mitmeid samme selleks, et jätkata 2003. aasta märtsi võimupöördel võidu saavutanud president Bozize ajal väljakuulutatud üleminekut demokraatiale. Guinea-Bissaus aitas sõjavägi pärast 2003. aasta septembris toimunud sõjalist riigipööret võimule tsiviilvalitsuse. Mõlemal juhul vähenesid pärast riigipöördele järgnenud olukorra tasakaalustumist inimõiguste rikkumised.

Türgi soov täita ühinemisprotsessi käivitamiseks EL-i Kopenhaagenis sätestatud kriteeriumid pani valitsuse vastu võtma olulised reformid, sealhulgas uue, suhteliselt liberaalsema kriminaalseadustiku ja põhiseaduse muudatuste kogumi, et võidelda aumõrvade ja piinamiste vastu, suurendada usu-, sõna- ja koondumisvabadust ning vähendada sõjaväe rolli valitsuses. Nende reformide rakendamine aga siiski viibis. Julgeolekujõud jätkasid vägivallatsemist, sealhulgas piinamist, peksmist ning omavolilist arreteerimist ja kinnipidamist. Siiski täheldasid vaatlejad sellise tegevuse vähenemist ning Euroopa piinamisjuhtumite ennetamise komisjoni teadete kohaselt tegid kohalikud asutused jõupingutusi selle nimel, et vastata valitsuse täisleppimatuse poliitikale piinamise osas. Aumõrvad jätkusid. Valitsus leevendas teatavaid kurdi ja teiste keelte kasutamise piiranguid, kuid sõna- ja trükivabadust pärsiti endiselt.

Aasta käigus võis näha mõne riigi valitsuse järjest suuremaid püüdlusi korruptsiooni vastu võitlemisel. Costa Rica oli endiste juhtivametnike tegevuse tõepärasel uurimisel kõige edasipüüdlikum, käivitades eraldi uuringud kolme varasema presidendi poolt toime pandud varade väärkasutamise, saadud tulu osaliste tagasimaksete ja ebaseaduslike lepingute kohta. Aafrikas oli korruptsioonivastaste kampaaniate keskmeks ametnike finants- ja inimõiguste rikkumised. Rahvusvahelise usaldusväärsuse taastamiseks keskendus Gambia president Jammeh oma kampaanias ametialase korruptsiooni ohjeldamisele ning vastava uurimiskomisjoni töö viis mitmete juhtivametnike ametist vabastamiseni ja majanduskuritegude eest süüdistuse esitamiseni. Keenia moodustas korruptsiooni vastu võitlemiseks spetsiaalse ametikoha ning valitsus alustas mitme väidetava kohtumenetluseta tapmise uurimist. Sambias jätkas 2003. aastal loodud politsei üleastumiste vastu võitlemise amet mitmete kaebuste uurimist.

Poliitilised õigused

On kahetsusväärne, et peale Gruusia ja Ukraina on poliitiline areng Euraasias jätkuvalt tõsiseks mureküsimuseks. Edusamme mõõdetakse peamiselt tsiviilühiskonna arengu põhjal. Aina rohkem vabaühendusi, opositsiooniparteisid ja kodanikke on valmis koonduma ja propageerima valitsuse aruandekohustust. Türkmenistanis ja Usbekistanis ei ole opositsiooniparteidel võimalik end registreerida. Samal ajal on nende riikide valitsused teinud Ukraina ja Gruusia kogemustest valed järeldused ning nad püüavad kodanikuühiskonda lämmatada, kiusates bürokraatlike takistuste ja petlike juriidiliste vahenditega taga demokraatlikke vabaühendusi.

Gruusias lõid rahvusvaheliste vaatlejate poolt eelmise aasta jaanuari presidendivalimistel täheldatud edusammud pinnase “kõige demokraatlikumateks valimisteks Gruusia ajaloos” märtsi parlamendihääletustel. Teised selle piirkonna valitsused on teinud valimisprotsessi parendamisel teatud edusamme, koostades uued valimiskoodeksid. Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis kehtestatud uued valimisseadused näitavad mõnes valdkonnas positiivset arengut, kuid üheski kolmest riigist ei vasta saavutatud tulemused veel rahvusvahelistele standarditele. Ka Kasahstani ja Kõrgõzstani 2004. aasta valimistel oli märgata positiivseid külgi, kuid nii kodumaised kui ka rahvusvahelised vaatlejad tõstsid esile hääletusel toimunud eeskirjade eiramisi, opositsioonikandidaatide väärkohtlemist või ahistamist ning meediale võrdse juurdepääsu takistamist.

Valgevenes keeldus valitsus ikka veel andmast oma kodanikele õigust valida valitsus demokraatliku poliitilise protsessi teel. Tõsiste rikkumistega 17. oktoobri referendumil kaotati presidendi ametiaega puudutavad põhiseaduslikud piirangud. Koos referendumiga toimusid ka sama vigaderohked parlamendivalimised, enne mida seiskas valitsus sõltumatute ajalehtede töö ning diskvalifitseeris mitmed parlamendikandidaadid. Valitsus kasutas ohtralt vägivalda; mõnel juhul peksti ja arreteeriti poliitilisi juhte, kes protesteerisid rahumeelselt hääletusel toimuva pettuse vastu, samuti ajakirjanikke, kes nendest protestiaktsioonidest kirjutasid. Aasta jooksul likvideeris valitsus ka mitu tähtsamat registreeritud vabaühendust, kes pidasid oluliseks poliitilisi õigusi; ülejäänutele sai osaks järjest suurem tagakiusamine riiklike julgeolekujõudude poolt.

Oktoobris toimusid Bosnias ja Hertsegoviinas esimesed riigi enda poolt korraldatud kohalike omavalitsuste valimised pärast Daytoni rahulepingu sõlmimist. Valimised loeti rahvusvahelistele demokraatlikele standarditele vastavaks.

Märkimisväärselt suur hääletajate osalus kolmedel valimistel Indoneesias sillutas teed poliitilise võimu üleminekule endiselt juhilt valimised võitnud opositsioonijuhile. Lüüa said ka parlamendikohtadele püüelnud sõjaväe ja politsei kandidaadid.

Aafrikas toimunud paljuräägitud valimistel saavutasid Ghana ja Mosambiigi senised parteid tagasivalimise, kusjuures kogu protsess kulges üldiselt vabalt ja õiglaselt. Sierra Leones toimusid pärast 32 aastat esimesed kohaliku omavalitsuse valimised ning seal täheldati kohati eeskirjade rikkumisi.

Burundi puhul valmistas muret valimiste viibimine, samuti areng üleminekul demokraatlikule riigikorrale. Üleminekuvalitsus ei suutnud korraldada Arusha rahu ja leppimist käsitlevas kokkuleppes sätestatud kohalikke ja riiklikke valimisi ning lükkas aasta alguses määramata ajaks edasi ka põhiseaduse eelnõu referendumi. 2004. aastal takistasid valimiste toimumist ka maoistlik relvastatud mäss ja ummikseis Nepaali parteide seas, mis süvendasid poliitilist kriisi riigis.

Rwandas kitsendati juba niigi piiratud poliitilisi õigusi veelgi, kui juhtivad inimõiguste organisatsioonid kas suleti või tehti maatasa. Sellist tegevust õigustati valitsuse aruande kohaselt kui osa nn lahterdamise vastasest kampaaniast, milles inimõigusi kaitsvaid rühmitusi, ajakirjanikke, õpetajaid ja kirikuid süüdistati selles, et nad propageerivad “genotsiidi ideoloogiat”.

Iraani valitsuse austus oma kodanike vabaduse ja poliitilise osaluse vastu kahanes jätkuvalt. Veebruaris toimusid 290-kohalise Majlis'e (parlament) valimised, mida üldiselt ei peetud ei vabaks ega õiglaseks. Konservatiivne, ülekaalukalt vaimulikest koosnev järelevalvenõukogu jättis välja kõik reformistidest kandidaadid, sealhulgas 85 ametisolevat parlamendiliiget. Põhjenduseks oli näiteks see, et kandidaat ei “näidanud üles lojaalsust” kehtivale valitsemissüsteemile. Äärmiselt ebakorrektsete valimiste tagajärjelt jäid reformistid parlamendis suurde vähemusse. Samas jätkub konservatiivide vastuliikumine reformistlikele suundumustele ja parteidele.

Sise- ja muud konfliktid

Sierra Leone tõe ja lepituse komisjon viis lõpule avalikud ärakuulamised, milles osales ligikaudu 10 000 kodanikku, kes rääkisid endale osaks saanud ülekohtust või andsid tunnistusi kodusõja kohta. Komisjon soovitas asuda valitsusel õigus-, poliitiliste ja haldusreformide kallale. Valitsus vabastas paljud lapssõdurid. Aasta lõpus andis ÜRO Sierra Leone missiooni (UNAMSIL) raames vastutuse kogu riigis üle Sierra Leone relvajõududele ja politseile; samal ajal alustati ettevalmistusi Sierra Leonest taandumiseks 2005. aasta juuniks, nagu ÜRO julgeolekunõukogu poolt on määratud.

Pärast seda, kui Guatemala president Oscar Berger oli võitnud 2003. aasta lõpus toimunud järelvalimised, “kehtestas” ta riikliku tegevuskavana uuesti 1996. aasta rahulepingu ning vabandas riigi nimel sümboolselt kodanike ees inimõiguste rikkumiste pärast, mis pandi toime Guatemala pikaleveninud kodusõja ajal. Valitsus kahandas ka sõjaväe suurust, kõrvaldas mõned põhikomandod ja -üksused ning vähendas sõjaväe eelarvet. Augustis avalikustas sõjavägi uued poliitilised tõekspidamised, mis hõlmasid inimõiguste kaitsmise olulisuse sätteid.

Kogu aasta kestnud läbirääkimiste tulemusel demobiliseeris Colombia valitsus novembris ja detsembris ligikaudu 3000 võitlejat poolsõjaväelisest rühmitusest Colombia ühendatud kaitsejõud (AUC). Lisaks naasid sajad omavalitsuste ametnikud oma linnadesse pärast seda, kui valitsus lõi riigi igas linnakeskuses alalise politseipunkti. Tänu sellele vähenes mõrvade, inimröövide ja teiste vägivaldsete kuritegude arv.

Haitil jätkus sisekonflikt kogu aasta vältel. Poliitiline ummikseis ning suurenev vägivald president Aristide'i pooldajate ja tema vastaste leerides saavutas oma haripunkti 29. veebruaril, kui Aristide esitas tagasiastumispalve ja lahkus riigist. Hoolimata ÜRO rahuvalvejõudude kohalolekust jäi põhiseadusega loodud vahevalitsuse tegevus jõuetuks. Septembris käivitasid Aristide'i meelsed partisanid Port-au-Prince'is destabiliseerimis- ja vägivallaaktsiooni, mida tunti “Bagdadi operatsiooni” nime all. Selle ajal rööviti inimesi, pandi põlema politseiohvitsere ja tsiviilisikuid või raiuti maha nende päid, tulistati valimatult ning põletati avalikku ja eraomandit. Vägivald takistas Port-au-Prince'is nädalate viisi koolide, avalike turgude, meresadamate ja kohtusüsteemi tavapärast toimimist.

Lõuna-Aasias valmistas konfliktide jada pidevalt muret. Jammus ja Kashmiris ning India kirdepoolsetes osariikides jätkus terror, julgeolekujõud jõhkrutsesid karistamatult ja tapsid peale relvastatud sõdijate ka tsiviilisikuid. Sri Lankal rikkusid relvarahu nii valitsus kui ka terroristlik organisatsioon Tamil Eelam Liberation Tigers. Nepalis oli vahi all olevate isikute kadumine endiselt väga tõsine probleem, ikka veel oli valitsuse julgeolekujõududel laiaulatuslikud volitused maoistidest mässuliste pooldamises kahtlustavate isikute arreteerimiseks ja kinnipidamiseks. Julgeolekujõud kasutasid ka omakohust ja nende ebaseaduslik vägivallatsemine lõppes sageli surmaga. Maoistide mässu jätkudes piinasid sõdijad tsiviilisikuid, valitsuse esindajad värbasid lapsi sõduriteks ning korraldasid pommitamisi, milles hukkusid ka tavakodanikud.

Kongo Demokraatlikku Vabariiki, Rwandat, Burundit ja Ugandat hõlmavat Kesk-Aafrika suurte järvede piirkonda on laastanud kodusõda, ulatuslik rahvustevaheline vägivald ja laialdane inimõiguste rikkumine, mis on nende riikide vahel liikuvate relvastatud rühmituste ja miilitsaüksuste pideva tegutsemise tõttu selles piirkonnas tavaline juba kõvasti üle 10 aasta. Nimetatud rühmad võitlevad üksteisega relvastuse ja loodusressursside pärast ning elavad keskkonnas, milles vahetatakse pidevalt pooli. Kõige rohkem valmistavad peavalu Ida-Kongo rühmitused, kes leidsid selles piirkonnas pelgupaiga pärast 1994. aasta Rwanda genotsiidi. Need rühmitused jätkavad enda vastandamist Rwanda valitsusega ja käivitavad piiriüleseid sõjalisi operatsioone, samuti ründavad nad Kongo Demokraatlikus Vabariigis tsiviilisikuid ja panevad toime paljusid teisi kuritegusid. Selles piirkonnas asuvad ka relvastatud rühmitused, kes on Uganda ja Burundi valitsuse ja rahuprotsessi vastu.

Kuigi rahuväljavaated on suurte järvede piirkonnas paljulubavad, on inimõiguste rikkumised kujunenud peaaegu rutiiniks. Peamisteks ohvriteks on lapsed, kes röövitakse ning värvatakse jõuga sõduriks, ehkki mõnede riikide valitsused on võtnud meetmeid oma armee lapssõdurite demobiliseerimiseks. Mõned miilitsasalgad koosnevad valdavalt lastest. Naised ja tüdrukud on eriti kaitsetud, sest vägistamist kasutatakse järjest enam lahingurelvana. Selles piirkonnas elab ligikaudu viis miljonit maailma 25 miljonist riigisiseselt ümberasustatud inimesest, samuti on siin palju põgenikke. Ameerika Ühendriigid püüavad aktiivselt korraldada läbirääkimisi Kongo Demokraatliku Vabariigi, Uganda ja Rwanda vahel. Me kontrollime pidevalt olukorda kõikides selle piirkonna riikides, koondades tähelepanu relvastatud rühmituste poolt tekitavale ohule.

Cote d'Ivoire'il katkestas novembris toimunud mässuliste positsioonide ründamine ning Prantsusmaa rahuvalvevägedele suunatud õhurünnak hapra 18 kuud kestnud relvarahu valitsuse ja mässuliste vahel. Embargost ja sanktsioonide ohust hoolimata on valitsus ähvardanud jätkata konflikti lahendamist sõjaväelisel teel. President Bush otsustas, et Cote d'Ivoire, mis oli Aafrika kasvu ja arenguvõimaluste akti (Africa Growth and Opportunity Act – AGOA) raames selles piirkonnas kunagi üks Ameerika Ühendriikide suurimaid kaubanduspartnereid, ei vasta sel aastal AGOA tingimustele. Selle põhjuseks on tõsiasi, et julgeolekualased probleemid ja õigusriigi põhimõtete eiramine muudavad Cote d'Ivoire välisinvesteeringute jaoks vaenulikuks keskkonnaks.

Venemaal näitas septembris Põhja-Osseetias ühes Beslani koolis toimunud rünnak ning julgeolekujõudude poolt kinnipeetud tsiviilisikute pidev kadumine seda, kui vähe austavad mõlemad pooled aina ulatuslikumaks muutuvas Põhja-Kaukaasia konfliktis põhilisi inimõigusi. Usaldusväärsetes aruannetes on kirjeldatud tõsiseid rikkumisi, sealhulgas poliitilistest motiividest põhjustatud kadumisi ja ebaseaduslikke tapmisi – seda nii valitsuse kui ka Tšetšeenia mässuliste poolt. Vägivallateod on suunatud endiselt ka nende inimeste vastu, kes püüdsid leida nende kuritegude eest vastutavaid isikuid. Tšetšeeni mässulised ründasid pidevalt Vene tsiviilisikuid, pannes sealhulgas toime pommiplahvatuse ühes Moskva metroos.

Isikupuutumatus

Pärast aastatepikkusi vaidlusi jättis Tšiili ülemkohus jõusse apellatsioonikohtu otsuse võtta endiselt presidendilt Augusto Pinochetilt ära kohtulik puutumatus. 13. detsembril esitas prokurör Pinochetile 1970. aastatel operatsiooni "Kondor" käigus sooritatud kuritegude kohta süüdistuse.

Kesk-Aafrika Vabariigis saatis valitsus tsiviilvalitsusele ülemineku käigus laiali julgeolekujuurdluse osakonna. Seda sõjalist luureteenistusüksust süüdistati paljudes 2003. aastal toime pandud inimõiguste rikkumistes, sealhulgas piinamistes, vägistamistes ja väljapressimistes. 2003. aasta detsembris kutsus president Bozize uuesti kokku alalise sõjaväekohtu, mille tegevus oli kaheksa aastat olnud peatatud. Tribunal vaatas läbi erinevad väidetavate inimõiguste eiramise juhtumid, mis hõlmasid muu hulgas kohtuotsuseta tapmisi, vägistamisi ja relvastatud rööve.

Põhja-Koreas valitseb endiselt üks maailma kõige represseerivamaid ja brutaalsemaid režiime. Hinnanguliselt arvatakse, et 150 000 – 200 000 inimest paiknevad poliitvangidena kõrvalistes piirkondades asuvates kinnipidamislaagrites ning ülejooksikute sõnul on paljud neist surnud piinamise, nälja, haiguste, ilmastikutingimuste või nende koosmõju tõttu. Sealne režiim näeb samuti ette, et paljud kodanike eluviisid on range kontrolli all.

Egiptuses piirab paljusid põhilisi inimõigusi 1981. aasta eriolukorra seadus, mida pikendati 2003. aastal veel kolmeks aastaks. Julgeolekujõud väärkohtlesid ja piinasid vange nagu varemgi ning selle tõttu leidis aasta jooksul politseijaoskondades või vanglates viibivate inimestega aset vähemalt 10 surmajuhtumit. Omavolilised arreteerimised ja kinnipidamised ning liiga pikk kohtueelne vahi all hoidmine olid endiselt tõsisteks probleemideks. Vanglatingimused olid ikka veel väga halvad.

Süüria valitsuse ulatuslik vägivald põhjustas aasta jooksul vähemalt kaheksa surmajuhtumit. Omavolilised arreteerimised ja kinnipidamised, liiga pikk kohtueelne kinnipidamine ilma kohtuprotsessita, väga ebaõiglased menetlused julgeolekukohtutes ning halvenevad vanglatingimused kujutasid endast endiselt probleemi. Kogu aasta jooksul arreteerisid julgeolekuteenistused massiliselt kurde Hassakehi provintsis, Halabis, Damaskuses ja teistes piirkondades. 12. märtsil avasid julgeolekujõud Qamishlis, Hassakehi provintsi kirdeosas tule jalgpallimängu vaatava rahvahulga pihta pärast seda, kui araablastest ja kurdidest jalgpallifännide vahel olid lõkkele löönud tüli. Sellele järgnenud mässu käigus tapeti kümneid inimesi ning vahistati umbes 2000 kurdi. Ligikaudu 300 kurdi jäeti vahi alla ning nad pidid ootama aasta lõpus toimuvaid riikliku julgeolekukohtu ja sõjaväekohtu protsesse. Valitsus jätkas teabe varjamist nende isikute olukorra ja asukoha kohta, keda on aastaid ilma suhtlemisvõimaluseta vanglas hoitud.

Usbekistanis oli piinamine vanglates, kohtueelsetes asutustes ning kohalikes politseijaoskondades ja julgeolekuteenistustes igapäevane nähtus. Dokumenteeritud kuritegude eest vastutavad julgeolekujõudude liikmed said harva oma karistuse. Valitsus tegi siiski mõned tähelepanuväärsed sammud, et tegeleda piinamise probleemiga ja muuta politsei aruandekohustuslikuks asutuseks. Samuti kehtestas valitsus mõningates siseministeeriumi üksustes eelmenetluse, mille käigus oli võimalik uurida ametnike inimõigustealaseid kuritegusid ja distsiplineerida töötajaid, lisaks anti vabaühendustele juurdepääs vanglatele ja lubati neil koolitada vangivalvureid inimõiguste alal. Valitsus tegi ka koostööd rahvusvaheliste kohtuekspertidega, kes osalesid selliste vahi all viibinud inimeste surmajuhtumite uurimises, mille puhul toimus väidetavalt piinamine.

Trükivabadus

Iraanis laienes mõõdukas vastupanu demokraatlikele nõuetele mitmesse valdkonda, mis jäid väljapoole selgesõnalisi poliitilisi õigusi. Näiteks seiskus 2004. aastal Kanada-Iraani fotograafi 2003. aastal aset leidnud surma uurimine (fotograafil tekkis Iraani vanglas saadud vigastuste tõttu ajuverejooks). Samuti sulges valitsus järjest kõik sõltumatud riiklikud meediaväljaanded, arreteeris neis töötavad ajakirjanikud või sundis nad vaikima. 2004. aastal sattusid surve alla viimased vabad arutelufoorumid – veebilogid –, kui valitsus alustas nende loojate arreteerimist ning sundis neid alla kirjutama valedele ülestunnistustele.

Venemaal kahandas valitsuse surve ja kontrolli suurenemine veelgi sõnavabadust ja meedia sõltumatust; trükisõna intensiivsemat kontrollimist ja ajakirjanike tagakiusamist täheldati mitmel pool Euraasias, eriti Valgevenes, ning mõningates Kesk-Aasia riikides. Venemaa põhimõtteks oli kontroll raadio ja televisiooni omandiõiguse üle eesmärgiga piirata juurdepääsu tundlikke teemasid, näiteks Tšetšeeniat käsitlevale teabele. Valitsuse surve tingis ka selle, et ajakirjanikud hakkasid ise rohkem oma töid tsenseerima.

Pärast seda, kui Togo valitsus viis läbi ametlikud poliitilised nõupidamised Euroopa Liiduga, võeti riigis vastu uus ajakirjanduskoodeks, mille rakendamisel tekkis palju segadust. Koodeksiga kaotati vanglakaristus enamike ajakirjandusalaste rikkumiste eest, kuid see jäeti kehtima teatavatele tegudele õhutamise eest (näiteks etniline vihkamine või koodeksi rikkumine), samuti teabe avaldamise eest valenime all. Koodeks sätestab ka ajakirjanike kutsestandardid ning nõuab sõltumatutelt ajalehtedelt, et vähemalt üks kolmandik töötajatest vastaks valitsuse nõuetele.

Kui Alžeerias toimusid 2004. aastal esimene tunnustatud demokraatlik hääletus, mille tulemuseks oli president Bouteflika tagasivalimine, otsustas valitsus karmistada meedia suhtes kohaldatavaid piiranguid. Laimamist käsitleva seaduse kohaldamine ning valitsusepoolne ajakirjandusinimeste tagasikiusamine kasvas märkimisväärselt, tuues kaasa mitme ajakirjaniku vangistamise kaheks kuni 24 kuuks, kahe ajalehe sulgemise või nende töö peatamise ning ajakirjanike enda tsensuuri suurenemise.

Venezuelas süüdistasid rahvusvahelised organisatsioonid ja kohalikud ajakirjanikud valitsust selles, et too õhutab vaenu massiteabevahendite tegevuse vastu. Haldusaktid ning detsembris vastu võetud uus seadus tõid kaasa vaenuliku suhtumise sõltumatusse meediasse ning suurenes vastutusele võtmise oht.

Usuvabadus

Usuvabaduse küsimusi käsitletakse põhjalikumalt rahvusvahelises usuvabaduse aastaaruandes, mis avaldati 2004. aasta septembris. Siinsetes riikide aruannetes tuuakse välja olulised muutused ja ajakohastatakse teavet.

Rahvusvahelise usuvabaduse seaduse kohaselt saavad riigid, kes saadavad korda eriti raskeid usuvabaduse rikkumisi, eriti problemaatilise riigi (Countries of Particular Concern – CPC) staatuse. 2004. aasta septembris andis välisminister Birmale, Hiinale, Iraanile, Põhja-Koreale ja Sudaanile uuesti eriti problemaatilise riigi staatuse ning esimest korda said selle Eritrea, Saudi Araabia ja Vietnam.

Seoses sellega, et Saddam Husseini ajal lõppes valitsuse poolt toetatud usuvabaduse eiramine, otsustas välisminister eemaldada Iraagilt 2004. aasta juunis eriti problemaatilise riigi staatus. Pärast seda, kui koalitsioonijõud Iraagi vabastasid, pole valitsus usuvabadusele takistusi seadnud ning Iraagi üleminekuaja haldusseadus sätestab “mõttevabaduse, südametunnistuse vabaduse ning usuliste tõekspidamiste ja usulise tegevuse vabaduse.”

Saudi Araabia valitsuse tegevus usuvabaduse valdkonnas valmistas pettumuse. Kogu 2004. aasta jooksul pidasid USA ametnikud Saudi Araabia asutustega aktiivseid arutelusid usutavade teemal. Septembris määras välisminister Saudi Araabiale eriti raskete usuvabaduse rikkumiste eest rahvusvahelise usuvabaduse seaduse alusel eriti problemaatilise riigi staatuse. Valitsus nõuab jäigalt religioosset ühtsust. Wahabi sekti mitte kuuluvad sunniitidest moslemid, samuti šiiidid ja suufid seisavad silmitsi diskrimineerimisega ning vahel ka rangete piirangutega oma usu praktiseerimise osas. Paljude nende usuliikumiste juhid on arreteeritud ja vangistatud. Valitsus on ära keelanud avaliku mittemoslemliku usutegevuse. Mittemoslemitest usklikele võib tegelemine avalikku tähelepanu köitva usutegevusega kaasa tuua arreteerimise, vangistamise, piinamise või küüditamise. Sagedased olid juhud, mil valitsuse palgal olnud mošeede jutlustajad kasutasid oma jutlustes vägivallale viitavat sõnavara mittesunniitidest moslemite ja teiste religioonide praktiseerijate kohta.

Vietnam jätkas usuvabaduse ning riigi poolt tunnustamata religioossete organisatsioonide tegevuse piiramist. Valitsus ei suutnud anda välja üleriigilist dekreeti, mis keelustaks sunniviisilised usust lahtiütlemised, samuti ei lõpetatud usklike füüsilist väärkohtlemist. Endiselt hoiti vangis suurt arvu usulistel põhjustel vangistatud isikuid ning kuigi valitsus andis loa taasavada mõned 2001. aastal Kesk-Mägismaal kinni pandud kirikud, ei lubanud ta seda teha sadade teiste kirikutega ning keelas nende registreerimise. Pärast eriti problemaatilise riigi staatuse saamist ilmnes usuvabaduse osas siiski teatav olukorra paranemine. Mõned religioossed juhid väljendasid ettevaatlikku optimismi novembris valitsuse poolt vastu võetud uue usumääruse üle. Detsembris korraldas Põhja-Vietnami evangeelne kirik (Evangelical Church of Vietnam North – ECVN) esimest korda 20 aasta jooksul rahvuskongressi ja nimetas ametisse uue, sõltumatu juhtimisnõukogu.

Riikide aruannetes nimetatud usuvabaduse kasuteguritest märgiti ära see, et pärast mitmeid tagasilükatud taotlusi õnnestus Jehoova tunnistajatel Armeenias end oktoobris valitsuse juures registreerida. Bosnias ja Hertsegoviinas läbis uus riiklik usuvabaduse seadus mõlemad seadusandlikud kojad. Uus seadus sätestab kogudustele ulatuslikud õigused ning annab neile õigusliku seisundi, mida neil varem ei olnud. Gruusias märgiti 2004. aasta puhul ära, et vähenes vägivald vähemuses olevate religioossete rühmituste vastu.

Vähemuste, naiste ja laste kohtlemine

30. detsembril lõpetas välisministeerium oma üleilmse antisemitismi aruande, mis hõlmab ajavahemikku 1. juulist 2003 kuni 15. detsembrini 2004. Tuginedes meie saatkondadelt ja vabaühendustelt saadud põhjalikele materjalidele ning riikide aruannete jaoks esitatud andmetele, koostati see eraldi kokkuvõte vastavalt teatud erisättele.

Tšehhi ja Slovaki Vabariigis jätkus mustlaste diskrimineerimine, kuigi mõlema riigi valitsused pingutasid olukorra parandamise nimel. Näiteks vaadati õigusnormid veel kord läbi ja asuti mustlasi tööle värbama, et neil oleks võimalik teenida kogukonda kontaktisikutena politseijõududes või tervishoiusüsteemis.

Horvaatias on vara tagastamine peamiselt serblastest põgenikele märgatavalt tõhustunud, kuigi endiselt on probleemiks kohalike vastuseis vähemuste tagasipöördumisele. Kosovos leidsid märtsis kahepäevase mässu käigus aset vägivallateod vähemuses oleva Kosovo serblastest elanikkonna ja teiste mitteserblastest vähemuste vastu. See annab tunnistust sellest, et vähemustel on endiselt väga piiratud õigused.

Tais varjutas valitsusepoolseid inimõigustega seotud tulemusi riigi lõunaosas moslemitest dissidentide vastu toime pandud julgeolekujõudude kuriteod. 28. aprillil tapsid politsei- ja sõjaväeüksused Yala, Pattani ja Narathiwati provintsides moslemi separatistide rünnakute tõrjumisel üle 100 inimese. 25. oktoobril lämbus 78 moslemist kinnipeetut armeelaagrisse transportimisel selle tõttu, et politsei- ja sõjaväeüksused panid nad ülerahvastatud veoauto põrandale üksteise otsa kuhja.

Afganistanis ja Iraagis tegid naised enneolematuid edusamme, kasutades oma poliitilisi õigusi, käies hääletamas, töötades avalikel ametikohtadel ja kandideerides valimistel. Hariduses ja ka muus vallas saavutasid naised oma põhiõiguste poole püüdlemisel järjest suuremaid kordaminekuid. Et Pakistanis esitasid naised kaebusi vägivallatsemise kohta vahi all olemise ajal, loodi nende jaoks spetsiaalsed politseijaoskonnad, milles töötavad ainult naised. Kuigi aumõrvad Pakistanis jätkusid, karmistati uutes õigusaktides nende puhul kohaldatavaid karistusi. Väärkohtlemise vähendamise eesmärgil muudeti rangemaks pühaduseteotust käsitlevatest seadustest tulenev kriminaalmenetluse kord ning püüti Hudoodiga seotud usukombeid teistmoodi tõlgendada.

Mitmes riigis oli üheks kõige suuremaks naise ja laste väärkohtlemisega seotud probleemiks see, et riik ei suutnud naiste ja lastega kaubitsemist soodustava olukorra vastu piisavalt jõuliselt võidelda.

Birmas müüdi küladest pärit naisi ja tüdrukuid prostituutideks veoautode peatuspaikades, kalurikülades, piirilinnades ning kaevandus- ja sõjaväelaagrites. Birma mehi, naisi ja lapsi müüakse ka teistesse riikidesse. Valitsuse vead majanduse juhtimisel ja sunnitöö pooldamine halvendavad olukorda veelgi.

Araabia Ühendemiraatides kasutatakse naisi ja tüdrukuid prostituutide ja koduteenijatena, väikeseid poisse kasutatakse kaamelidžokidena. Hiljutises kaamelidžokisid käsitlevas dokumentaalfilmis märgiti ära, et poiste väärkohtlemine algab sageli siis, kui nad on veel väga noored; rõhutati, et mitmesugused karmid tingimused põhjustasid tihti vigastusi või surma; lisaks nimetati alatoitumust, füüsilist vägivalda ja seksuaalset kuritarvitamist tööandjate poolt. Valitsus on lubanud võtta ning on ka võtnud nende tavade suhtes mõningaid meetmeid.

Kuubas on riigipoolne turismi edendamine käivitanud jahiinstinkti, mis soodustab seksiturismi ja alaealiste tüdrukute seksuaalset ärakasutamist prostituutidena.

Ekvatoriaal-Guinea naftasektori õitseng aitab kaasa nii riigi muutumisele transiidiriigiks kui ka sihtkohaks, kuhu müüakse naisi prostituutideks.

Indias küündib sunnitööle ja seksikaubandusse müüdud elanike arv hinnanguliselt miljoniteni, sellele lisanduvad tuhanded Nepali ja Bangladeshi elanikud, kes müüakse Indiasse seksiorjusesse. Inimkaubandus on Indias suur probleem ning selles osalesid ja seda hõlbustasid ka mõned valitsusametnikud. Kuigi Indias tervikuna jääb vajaka riiklikust õiguskaitsemenetlusest inimkaubandusprobleemi lahendamiseks, on üksikutes osariikides täheldatud teatavat muutust paremuse poole ning keskvalitsus teatas hiljuti, et kohustub kehtestama riikliku inimkaubanduse vastase poliitika ja asub seda rakendama.

Tansaanias oli endiselt probleemiks kaitsetute inimrühmade vastu suunatud vägivald ja nende diskrimineerimine. Augustis kuulutas poolautonoomne Sansibari saar homoseksuaalsuse ebaseaduslikuks ning kehtestas oma saare territooriumil sellega seoses ranged karistused. Tansaania mandriosal on neljale miljonile naisele ja tüdrukule tehtud suguelundite ümberlõikus (female genital mutilation – FGM). Kuigi vastav õigusakt kuulutab sellise tegevuse osaliselt ebaseaduslikuks, on politsei seda seadust väga harva täitnud. Lisaks näib, et ümberlõikusi tehakse järjest nooremas eas, et välistada selle kindlakstegemise võimalus.

Töötajate õigused

Iraagis oli tööga seotud õiguste teostamine peamiselt vägivalla, tööpuuduse, valesti kohandatud töökorraldusstruktuuride ja -seaduste tõttu raskendatud. Siiski oldi aasta lõpus rahvusvahelise abiga saavutamas teatavat edu. Brüsselis paikneva Rahvusvahelise Vabade Ametiühingute Konföderatsiooni (ICFTU) andmetel asutasid töötajad ametiühinguid töökohtades, kus see oli endise režiimi ajal seadusega keelatud olnud. Samuti taaselustati ametiühingustruktuurid, milles oli varem ülekaalus olnud Ba'ath'i partei. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) andis Iraagile kogu aasta vältel tehnilist abi, et Iraak saaks viia oma tööseadused kooskõlla rahvusvaheliste töönormidega, taastada töö- ja sotsiaalministeeriumi õigusvõime, luua erakorralise tööhõiveteenistuse ja alustada koolituse ja oskuste arendamise programmidega.

Aprillis külastas ILO põhikirja artikli 26 alusel määratud uurimiskomisjon Valgevenet, et uurida kaebust, mille kohaselt rikub valitsus pidevalt endale ILO põhikonventsiooniga võetud kohustusi. Nimetatud konventsioon käsitleb koondumisvabadust ning kollektiivsete läbirääkimiste korraldamise ja pidamise õigust. Komisjoni oktoobris väljastatud aruandes jõuti järeldusele, et valitsus sekkub suurel määral ametiühingute töösse. Komisjon soovitas valitsusel võtta kõik vajalikud meetmed, et registreerida sõltumatud ühendused, muuta koondumisvabadust piiravaid seaduseid ja määruseid, kaitsta sõltumatute ametiühingute liikmeid diskrimineerimise eest ning tutvustada komisjoni järeldusi ja soovitusi. Komisjon teatas, et need soovitused tuleks arvesse võtta hiljemalt 2005. aasta juuniks.

President Bushi juhtimisel on Ameerika Ühendriigid koos oma demokraatlike liitlastega veel kord kinnitanud oma pühendumist inimõigustele ja demokraatiale. Me toetume põhimõttele, et vabade inimeste poolt juhitud riigid kujutavad endast alustala rahumeelse maailma kujundamisel. Meie demokraatlike kohustuste täitmine sõltub demokraatia eest seisjate tahtekindlusest ja innukusest. Olgu järgmised riikide aruanded märgiks tehtud edusammudest ja teetähisteks meie ees seisvate probleemide lahendamisel.

Inimõiguste alane olukord Eestis 2004

Eesti riigikord on põhiseaduse järgi parlamentaarselt demokraatlik; seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile (Riigikogule), valitsuse juhiks on peaminister ja riigijuhiks president. 2003. aasta märtsis toimusid vabad ja õiglased parlamendivalimised. Res Publicast, Reformierakonnast ja Rahvaliidust moodustunud uus valitsuskoalitsioon astus ametisse 2003. aasta aprillis. Kohtuvõim on sõltumatu.

Seaduste rakendamise ja korrakaitse eest vastutavad politsei, kaitsepolitsei, maksu- ja tolliamet ning riigi piirivalve. Politsei, kaitsepolitsei ja piirivalve alluvad siseministeeriumile. Maksu- ja tolliamet kuulub rahandusministeeriumi vastutusvaldkonda. Karistusasutuste personal on justiitsministeeriumi järelevalve all. Tsiviilvõimud kontrollisid põhjalikult julgeolekujõude. Politsei ja karistusasutuste personal rikkus inimõigusi üksikutel juhtudel.

Riigis valitseb turumajandus. Rahvaarv on ligikaudu 1,4 miljonit. Teenuste – iseäranis rahandus-, transiidi- ja turismiteenuste – osatähtsus on varem olulisemat rolli mänginud kergetööstuse ja toiduainetööstusega võrreldes kasvanud. Aasta kolmandas kvartalis oli riigi majanduse kasvutempo 6,2%, 2003. aasta kolmandas kvartalis oli sama näitaja 5,1%. Ehkki palgad ja hüvitised kasvasid inflatsioonitempoga paralleelselt, suurenes ebavõrdsus Tallinna (kus elab 1/3 elanikkonnast) ning aeglasema arenguga Kagu-Eesti maapiirkondade ja tööstusliku Kirde-Eesti vahel.

Üldiselt austas valitsus oma kodanike ja vene keelt kõnelevatest mittekodanikest koosneva suure etnilise grupi inimõigusi; mõnedes valdkondades esines siiski probleeme. On saadud teateid vangide ja kinnipeetavate väärkohtlemisest ning ülemäärase jõu kasutamisest politsei poolt. Vanglatingimused olid endiselt viletsad, kuigi mõningaid parendusi siiski tehti, muu hulgas renoveeriti karistusasutusi kogu riigis.

INIMÕIGUSTE AUSTAMINE

1. Austus isikupuutumatuse vastu, sealhulgas inimese õigus kaitsele alljärgneva eest.

a. Inimeselt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtmine

Valitsuse ja riigiasutuste poolt inimestelt omavoliliselt või ebaseaduslikult elu võtmise juhtudest ei ole teada antud.

b. Kadumine

Poliitiliste motiividega seotud kadumise juhtudest ei ole teada antud.

c. Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine

Sellised tegevused on seadusega keelatud. Siiski on teada juhud, kus politsei on kasutanud ülemäärast jõudu ja ahistanud kahtlustatavaid arreteerimise ja küsitlemise ajal verbaalselt. Augustis väärkoheldi arreteerimisel kolme kahtlusalust; oktoobris süüdistas üks alaealine politseinikku vägivallatsemises. Mõlema kaebuse menetlemine oli aasta lõpus veel pooleli.

2003. aastal esitati kahele politseinikule süüdistus ülemäärase jõu kasutamise eest. Jaanuaris tunnistati kaks endist politseinikku süüdi vägivallatsemises 2001. aastal.

Vanglates valitsesid endiselt viletsad tingimused. Suuremad meestevanglad olid ikka veel ülerahvastatud. Hoolimata riigi õiguskantsleri jõupingutustest oli ka 2004. aastal tõsiseks probleemiks rahaliste vahendite ja koolitatud personali nappus. Tuberkuloosi põdevate inimeste osakaal oli kinnipeetavate hulgas palju suurem kui kogu elanikkonnas.

Üks kinnipeetav tappis oma kaasvangi.

Riigis jätkus kõikide vanglate renoveerimine ja restruktureerimine. Renoveeriti Murru vangla eluruumid; vanglatöötajate töölevõtmisel ja olemasolevate töötajate hoidmisel tehti tagasihoidlikke edusamme; samuti paranesid veidi vangide töö- ja õppimisvõimalused.

Mehi ja naisi hoiti üksteisest lahus; noorukid viibisid spetsiaalsetetes nendele mõeldud karistusasutustes. Eeluurimise all olevaid kinnipeetavaid ja süüdimõistetuid hoiti samades vanglates, kuid erinevates osakondades.

Valitsus lubas sõltumatutel inimõiguste olukorda jälgivatel vaatlejatel vanglaid külastada. Viimane selline visiit toimus 2003. aastal, kui Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik käis Maardu vanglas.

d. Alusetu arreteerimine või kinnipidamine

Põhiseaduse ja teiste seaduste kohaselt on keelatud alusetu arreteerimine ja kinnipidamine ning valitsus on neid keelde üldjoontes ka järginud.

Riigi politseijõud, mis koosnevad 3800 erinevatesse etnilistesse gruppidesse kuuluvast politseiametnikust, alluvad siseministeeriumile. Riigis on neli riiklikku politseiüksust: keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, kohtuekspertiis ja kriminalistika keskus ning politseikool. Politseireformiga püüti suurendada politseijõudude tõhusust ja vähendada piirkondlike prefektuuride hulka; tulemuseks oli prefektuuride arvu vähendamine 17-lt 4-le. Korruptsioon, mille puhul enamik juhtudest on seotud liikluspolitseiga, ei olnud üldiselt probleemiks.

Põhiseaduse järgi võib isiku arreteerida ainult kohtu sellekohase orderi alusel. Kinnipeetavaid tuleb teavitada kohe arreteerimise põhjustest ning neile antakse viivitamatult võimalus võtta ühendust advokaadiga. Riigis toimib kautsjonisüsteem. Inimest võib ametlikku süüdistust esitamata vahi all hoida kuni 48 tundi; pikemaks kinnipidamiseks on vaja kohtuorderit. Politsei ületas nimetatud piire harva. Isikut võib eeluurimise all hoida kuni kaks kuud; seda tähtaega võib kohtuorderiga pikendada kokku kuni 12 kuuni.

e. Õiglasest ja avalikust kohtupidamisest ilma jätmine

Põhiseaduses on sätestatud, et kohtuvõim on sõltumatu. Valitsus austas seda sätet üldjuhul ka praktikas.

Kohtuvõim toimib kolmetasandilise süsteemina. See koosneb maa- ja linnakohtutest, ringkonnakohtutest ning Riigikohtust. Ringkonnakohtud ja Riigikohus tegelevad ka põhiseaduslikkuse järelevalvega. Põhiseaduses sätestatakse õigus õiglasele kohtupidamisele ning sõltumatu kohtuvõim on selle üldiselt ka taganud.

Poliitvangidest ei ole teada antud.

f. Alusetu privaatsuse häirimine või perekonnaellu, kodusesse ellu või kirjavahetusse sekkumine

Selline tegevus on põhiseadusega keelatud ja riigis on sellest keelust üldiselt praktikas ka kinni peetud.

2. Austus tsiviilvabaduste, sealhulgas alljärgneva suhtes

a. Sõna- ja trükivabadus

Põhiseaduses on sätestatud sõna- ja trükivabadus; riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud ja akadeemilist vabadust ei ole piiratud. Keeleseaduse kohaselt on keelatud võõrkeelte kasutamise avalikel tähistel, reklaamides, teadetes, sealhulgas valimisplakatitel. Lisada võib tõlked teistesse keeltesse.

Sõltumatu meedia oli aktiivne ja väljendas väga erinevaid arusaamu ilma valitsusepoolsete piiranguteta.

Eestis oli kaks omakeelset kommertstelekanalit ja suur hulk eraraadiojaamu. Riiklik (avalik-õiguslik) ringhääling, sealhulgas üleriigiline telekanal (Eesti Televisioon ehk ETV) sai jätkuvalt suuri riiklikke subsiidiume.

Kontsernile Eesti Meedia (kellele kuuluvad juhtiva päevalehe Postimees kõik aktsiad ja 50% juhtiva kõmulehe SL Õhtulehe aktsiatest ning kes on eratelekanali Kanal 2 ja raadiokanali Tartu Raadio omanik) hoiab enda käes lõviosa raadioturust. Sõltumatud kontsernid Eesti Meedia ja Ekspress Grupp konkureerisid nii omavahel kui ka mitmete väiksemate sõltumatute väljaannetega.

Riigitelevisioonis ja eratelekanalitel edastati mõningaid venekeelseid saateid, mis olid enamasti toodetud Eestis. Võttes aga arvesse venekeelse vähemuse suurust riigi elanikkonna hulgas, oli venekeelsete saadete osakaal endiselt väike. Kaabeltelevisiooni kaudu oli võimalik jälgida Vene riigitelevisiooni ja ka sealseid kommertskanaleid.

Valitsus ei piiranud juurdepääsu Internetile.

b. Rahumeelse kogunemise vabadus ja koondumisvabadus

Põhiseaduses on sätestatud rahumeelse kogunemise vabadus ja koondumisvabadus ning riigis on neid õigusi praktikas üldiselt ka austatud. Ametiasutustel on ulatuslikud volitused sellised kogunemised turvalisuskaalutlustel ära keelata, ent seda tehti harva. Mittekodanikel ei ole lubatud erakondadesse astuda, kuid nad võivad moodustada ühiskondlikke rühmitusi (vt punkti 3).

c. Usuvabadus

Põhiseaduses on sätestatud usuvabadus ning riigis on seda õigust praktikas üldiselt ka austatud.

Seadus näeb ette, et igas usuorganisatsioonis peab olema vähemalt 12 liiget ning see peab olema registreeritud siseministeeriumi usuasjade osakonnas. Usuorganisatsioonide juhid peavad olema Eesti Vabariigi kodanikud ning vähemalt viis aastat Eestis elanud.

Kõige suurem kogudus on ligikaudu 170 000 liikmega Eesti Evangeelne Luteri Kirik; Eesti Apostlikul Õigeusu Kirikul on umbes 18 000 liiget ning Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul ligikaudu 150 000 liiget. Erinevate religioossete kogukondade vahelised suhted olid üldiselt sõbralikud; siiski olid Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja Eesti Õigeusu Kirik endiselt eriarvamusel õigeusu kiriku varade kasutamise suhtes.

Aasta jooksul teatati kolmest surnuaedades toime pandud vandalismiaktist. Aprillis lõhuti Tartus Raadi kalmistul kaheksa mälestusplaati ja pronksist büst; mais rikkusid tundmatud huligaanid mitu büsti, risti ja laternat Viljandi kalmistul; juulis lõhkusid vandaalid Tallinnas Saksa sõjaväekalmistul kaheksa graniidist risti ja tekitasid kahjustusi veel paljudele ristidele. Ametivõimud algatasid kõigi kolme juhtumi osas väärteomenetluse.

Valitsus võttis meetmeid, et toetada eelarvamustevaba ja sallivat haridust ning jätkata inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni poolt alustatud põhjaliku aruande koostamist Saksa ja nõukogude okupatsiooni kohta Eesti Vabariigis. Valitsuse poolsed sallivuse propageerimiseks tehtud sammud hõlmasid ka iga-aastast holokaustiohvrite mälestamise päeva tähistamist; esimest korda toimus see 27. jaanuaril 2003. aastal. Detsembris astus Eesti rahvusvahelise holokaustialase hariduse, holokausti mälestamise ja uurimise koostöörühma kontaktliikmeks.

Aasta lõpus oli menetlust ootamas kohtuasi, mis puudutas Internetis esitatud antisemitistlikke väiteid (vt punkti 5 – Rahvuslikud/rassilised/etnilised vähemused).

Üksikasjalikum teave on toodud rahvusvahelises aruandes usuvabaduse kohta 2004. aastal (2004 International Religious Freedom Report).

d. Riigisisese liikumise, välismaale reisimise, emigreerimise ja repatrieerimise vabadus

Need vabadused on seadusega sätestatud ja riigis on neid õigusi üldiselt praktikas ka austatud.

Valitsus ei piiranud mittekodanikest residentide (s.t teiste riikide kodanike või kodakondsuseta isikute) õigust reisida, emigreeruda või repatrieeruda, ehkki mõned mittekodanikud kaebasid reisidokumentide hankimisel esinevate viivituste üle.

Põhiseadusega on keelatud inimeste vägivaldne riigist väljasaatmine ning valitsus ei rakendanud seda meedet.

Seadus lubab anda pagulasstaatuse ja pakkuda varjupaika 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokollile; valitsus on loonud pagulastele kaitse pakkumise süsteemi. Tegelikkuses pakkus valitsus kaitset tagasisaatmise eest, samuti isikute tagasipöördumise eest riikidesse, kus nad kartsid tagakiusamist; siiski ei vastanud ükski taotleja aasta jooksul kaitse saamise tingimustele. 2004. aastal ei andnud valitsus põgenikele varjupaika. Pagulaste ja varjupaigataotlejate abistamisel tegi riik koostööd ÜRO pagulaste ülemkomissariga ja teiste humanitaarorganisatsioonidega.

3. Poliitiliste õiguste austamine: kodanike õigus vahetada valitsust

Põhiseadus annab kodanikele õiguse vahetada rahumeelselt valitsust ja kodanikud kasutasid seda õigust korralistel vabadel ja õiglastel valimistel, mis peeti üldise valimisõiguse põhimõttel. Märtsis liitus riik NATOga ja mais Euroopa Liiduga (EL). 2003. aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste tulemusel loodi Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu esindajatest koosnev valitsuskoalitsioon. Parlamendivalimistel võivad osaleda ja erakondade liikmeks võivad saada ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Mittekodanikest residendid ja isikud, kes on Eestis alaliselt elanud vähemalt viis aastat enne valimisi, võivad küll hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, ent ei tohi ise kandideerida.

Avaliku teabe seadus näeb inimestele ette õiguse pääseda juurde üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele ning võimaldab kontrollida avaliku sektori tööd. Juurdepääs avalikule teabele oli ka inimestele tagatud.

Parlamendi 101 liikme hulka kuulus 18 naist. Kolmeteistkümnest ministrist kaks olid naised.

Parlamendi 101 liikmest 8 olid vähemuste esindajad.

4. Valitsuse suhtumine inimõiguste väidetavate rikkumiste rahvusvahelisse ja valitsusvälisesse uurimisse

Mitmed riiklikud ja rahvusvahelised inimõigustega tegelevad rühmitused uurisid inimõigusi puudutavaid juhtumeid ja avalikustasid uurimise tulemused, tegutsedes üldjoontes ilma riigipoolsete takistusteta. Riigiametnikud olid enamasti koostööaltid ja nende rühmituste seisukohtade suhtes soodsalt meelestatud. Valitsusväline õigusteabekeskus Tallinnas pakkus tasuta õigusabi nii kodanikele kui ka mittekodanikele, kes soovisid saada nõu inimõigustega seotud küsimustes.

Teataval määral riigi poolt rahastatud Inimõiguste Instituut jälgis inimõigustega seonduvat ja andis rahvusvahelisele üldsusele selle kohta teavet. Instituut uuris inimõiguste rikkumiste alaseid teateid, näiteks väiteid politseivägivalla ja kinnipeetavate ebainimliku kohtlemise kohta. Instituudil on teabekeskus Jõhvis, riigi kirdeosas, kus vene keelt kõnelev kogukond on enamuses.

Presidendi juures kokku kutsutud ümarlaud, mis koosneb Riigikogu, Eesti Vähemusrahvuste Liidu ja vene keelt kõneleva elanikkonna esinduskogu esindajatest, arutas sotsiaalse lõimumisega seotud küsimusi ja tegi sellekohaseid ettepanekuid; samaga tegeles samalaadne, ent iseseisev, kord kuus kokku tulnud ümarlaud. Õiguskantsler, kes juhtis ka oma esindust valdavalt venekeelse elanikkonnaga Narvas, käsitles tavakodanike kaebusi riigiasutuste vastu.

Nii kodanikest kui ka mittekodanikest residentidel on inim- või põhiseaduslike õiguste väidetaval rikkumisel õigus esitada kaebus otse õiguskantslerile. Valitsusasutusi, ametnikke ja kohalikke asutusi puudutavad kaebused hõlmasid omandireformi ja omandi tagastamist, haridust, transporti, kohtuotsuseid, õigust tööle, samuti sotsiaalseid õigusi ja majutusega seotud õigusi. Kui õiguskantsler leiab, et mingi õigusakt on põhiseadusega vastuolus, võib nimetatud õigusakti vastu võtnud asutuselt nõuda õigusakti põhiseadusega vastavusse viimist 20 päeva jooksul. Õiguskantsler esitas juhtumite lahendamiseks üldjuhul ettepanekud õigusaktide muutmiseks ja õiguserikkumiste kõrvaldamiseks.

5. Diskrimineerimine, sotsiaalne vägivald ja inimkaubandus

Põhiseadusega on keelatud igasugune diskrimineerimine ning seda põhimõtet riigis üldiselt ka järgiti.

Naised

Naiste vastu suunatud vägivald (sealhulgas abikaasade poolne vägivald) oli sage ning sellel teemal toimusid pidevad arutelud ja meediasõnavõtud. Koduvägivald ja vägistamine – ka abielusisene vägistamine – on ebaseaduslik ning selle kohta saab seaduse alusel algatada kriminaalmenetluse.

2004. aasta jooksul teatati 108 vägistamisest ja 13 vägistamiskatsest. Uuringud on aga näidanud, et 30% koduvägivalla juhtumitest ei teatata. Isegi kui politsei kutsuti kohale, loobus väärkohtlemise ohver sotsiaalse surve tõttu sageli süüdistuse esitamisest.

Prostitutsioon ei olnud seadusevastane ning seda esines sageli.

Esines teateid naistega kaubitsemisest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5 – Inimkaubandus).

Aprillis võttis parlament vastu soolise võrdõiguslikkuse seaduse, milles määratletakse seksuaalse ahistamise mõiste. Vaidlused lahendatakse kohtus või õiguskantsleri poolt. Kannatanu võib nõuda kahju hüvitamist ning kahju tekitava käitumise lõpetamist.

Kuigi seaduste järgi on naistel meestega võrdsed juriidilised õigused ning nad peaksid saama sama töö eest ühesugust tasu, ei olnud see tegelikult nii. Naiste keskmine haridustase on meeste omast kõrgem, ometi oli esimeste keskmine töötasu üldiselt madalam; samuti esineb jätkuvalt elukutseid, kus domineerivad kas mehed või naised.

Lapsed

Laste õigused ja nende heaolu oli riigi prioriteediks.

Seadusega on koolis õppimine kohustuslik alates 7. eluaastast kuni selle ajani, mil õpilane omandab põhihariduse, tavapäraselt kestab koolikohustus kokku 9 aastat või kuni 17. eluaastani. Haridus on tasuta. Ligikaudu 97% kooliealistest lastest käis koolis. Riik võimaldas lastele tasuta arstiabi ja rahastas koolilõunaid.

Koolivägivalla vähendamiseks muutis haridusministeerium muu hulgas klassid väiksemaks ning viis sisse õpetaja ja õpilase omavahelised vestlused.

2004. aasta jooksul teatati 66-st alaealiste vägistamisjuhtumist ja neljast vägistamiskatsest. Politsei registreeris 84 alla 18-aastaste seksuaalse kuritarvituse juhtumit, kusjuures 52 juhtumi ohvrid olid nooremad kui 14-aastased. Esines teateid ka laste prostitutsioonist. Probleemiks oli lastega kaubitsemine seksuaalse ärakasutamise eesmärgil (vt punkti 5 – Inimkaubandus).

Inimkaubandus

Inimkaubandus on seadusega keelatud; siiski oli teateid selle kohta, et riik oli naiste ja lastega kauplemise lähtekohaks, transiidiriigiks ja sihtkohaks.

Kuigi puudub inimkaubandust kriminaalkuriteoks nimetav seadus, on inimestega kaubitsejatele võimalik esitada süüdistus seaduse alusel, millega keelustatakse orjastamine ja inimeste toimetamine isikuvabadust piiravasse riiki. Vangistuse ülemmääraks on sellisel juhul 12 aastat. 1. septembri seisuga oli ühe inimkaubandust käsitleva (selle lisasin) juhtumi kohtumenetlus pooleli ning menetluses oli mitu kohtuasja, milles süüdistati inimkaubanduses kokku 20 isikut.

Naistega kauplemise sihtkohaks olid Põhjamaad ja Lääne-Euroopa. Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) kõige värskema uuringu esialgsed andmed osutasid sellele, et 2001. aastast kuni vaatlusaluse aasta esimese pooleni teatati vähem kui sajast teadaolevast inimkaubanduse juhust. Nimetatud arv hõlmab nii riigist väljapoole suunatud kui ka riigisisest kauplemist. Uuring hõlmas 167 allika, sealhulgas valitsusasutuste, IOM-i ja vabaühenduste andmeid.

Kohalikes ajalehtedes inimkauplemise eesmärgil ilmunud naistele suunatud töökuulutused olid mõnel juhul teadaolevalt seotud rahvusvaheliste prostitutsioonivõrgustikega.

Seadus näeb kõikide kuritegude, sealhulgas inimkaubanduse ohvritele ette kaitse, samuti juriidilise, meditsiinilise abi ning õiguse hüvitisele. Valitsus määras inimkaubanduse juhtumite uurimiseks ametisse spetsiaalse politseiametniku. Ohvrite äratundmiseks ja aitamiseks anti sotsiaaltöötajatele ja õpetajatele koolitust; sellekohased jõupingutused ei olnud siiski alati hästi koordineeritud.

Valitsus osales Põhjamaade ja Balti riikide inimkaubanduse rakkerühma töös.

Inimkaubandusega võitlemise eest vastutavad sise-, sotsiaal-, välis- ja justiitsministeerium.

Puuetega inimesed

Tööhõive ja hariduse osas, tervishoiuteenuste kättesaadavuse suhtes ja teiste riigi poolt pakutavate teenuste osutamisel ei esinenud puuetega inimeste diskrimineerimist. Seadus ei kohusta puuetega inimestele hoonetesse ligipääsu tagamist; sissepääs vanematesse hoonetesse käib tavaliselt üle jõu, samas olid uutel või remonditud hoonetel ligipääsuvõimalused üldjuhul olemas. Valitsus korraldas ümber sotsiaaltoetuste süsteemi ja nägi puuetega inimestele ette rehabilitatsioonitoetuse; kokkuvõttes suurendati puuetega inimeste võimalusi. Puuetega inimeste õiguste kaitsmine on sotsiaalministeeriumi ülesanne. Tema valitsemisalas on riigi sotsiaalprobleemide lahendamiskavade koostamine ja elluviimine; rahvatervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine; naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellekohase töö koordineerimine ning vastavate seaduseelnõude koostamine.

Rahvuslikud/rassilised/etnilised vähemused

2003. aastal moodustasid mitte-eestlased (valdavalt venelased) ligikaudu ühe kolmandiku kogu elanikkonnast. Umbes 40 protsenti neist olid sündinud Eestis.

Aasta lõpu seisuga oli pooleli vähemuste diskrimineerimist käsitlev kohtuasi. Süüdistuse kohaselt hõlmas see juhtum ühe kodaniku poolt Internetis esitatud kommentaare, mis õhutasid avalikult viha ja vägivalda ning olid antisemitistlikud.

Kultuuriautonoomia seadus sätestab vähemusrahvuste kodanike kultuuride kaitse. Mõned mittekodanikud väitsid, et see seadus on diskrimineeriv, sest see sätestab kultuuriautonoomia kaitse ainult kodanike puhul; samas võivad mittekodanikud aga etnilistes organisatsioonides täiel määral osaleda ja seadus reguleerib toetuse maksmist kultuuriorganisatsioonidele. Piirkondades, kus üle poole elanikkonnast ei räägi eesti keelt, võimaldab seadus elanikel saada ametlikku teavet nende emakeeles.

Kuigi seadus, mis sätestab eesti keele oskuse nõude enne kodakondsuse saamist, ei riku rahvusvahelisi standardeid, väitsid mõned mittekodanikest residendid (peamiselt venelased) endiselt, et selle tõttu ilmnes töö ja palgaga seotud diskrimineerimist.

Keeleseaduse kohaselt peavad kõik avalikud teenistujad ja avaliku sektori töötajad, teenindustöötajad, meditsiinitöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad oskama eesti keelt ning nende tegelik keeleoskus määratakse kindlaks keeleeksamil. Eesti keele tasemeeksami sooritamise nõudest on vabastatud mitte-eestlased, kes on omandanud vähemalt alghariduse eesti keeles. Keeleoskuse nõudele mittevastamise pärast vallandati mitu vanglaametnikku. Seaduses on sätestatud, et äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate puhul nõutakse eesti keele kasutamist juhul, kui see on avalikes huvides.

Keeleamet tegi erandeid isikute suhtes, kes suutsid põhjendada, miks nad ei oska keelt nõutaval tasemel. Pärast keeleeksami edukat läbimist hüvitati ELi abiprogrammist 50% eesti keele kursuste tasust; selline kompenseerimine ei piirdunud üksnes avaliku sektori töötajatega. Ülejäänud 50% hüvitas riik isikute puhul, kes sooritasid kodakondsuse eksami, mis koos keeleeksamiga moodustabki kodakondsuse taotlemise protsessi. Eksami sooritas ligikaudu 70%.

Presidendi ümarlaud jätkas mittekodanike probleemidele praktiliste lahenduste otsimist. Valitsus viis ellu aastateks 2004–2007 ette nähtud integratsiooniprogrammi, mille eesmärgiks on edendada mitte-eestlaste lõimumist ühiskonda. Selle hõlbustamiseks töötas vähemalt kümme vabaühendust välja ja viis ellu kohalikke programme.

6. Töötajate õigused

a. Õigus koonduda

Kuigi põhiseadus sätestab töötajate õiguse koonduda ühinguteks ja töötajate liitudeks ning ühineda nendega, oli mõnedel inimestel seda õigust tegelikkuses raske kasutada. Ligikaudu 14% riigi tööjõust kuulus mõnda töötajate ühingusse.

Töötajate ühingute diskrimineerimine on seadusega keelatud; siiski on taoline tegevus erasektoris Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sõnul sage. Ajakirjanike ühingu sõnul esines meediasektoris töötajate ühingute diskrimineerimist.

b. Õigus organiseeruda ja pidada kollektiivseid läbirääkimisi

Ehkki seadusega on töötajatel õigus organiseeruda ja pidada kollektiivseid läbirääkimisi, ei ole see praktika veel täielikult välja kujunenud. Eesti Ametiühingute Keskliidu juhtide sõnul on konkreetsete ettevõtete tööandjate ja töötajate vahel kollektiivsete läbirääkimiste teel sõlmitud vähe kokkuleppeid. Siiski on EAKL koostanud koos tööandjate liiduga raamlepinguid, mis reguleerivad konkreetsete töökokkulepete aluspõhimõtteid, sealhulgas miinimumpalga kehtestamist (vt punkti 6e). Samuti on EAKL osalenud töölepinguid, puhkusi ja tööohutust reguleeriva tööseadustiku väljatöötamisel.

Seadus näeb ette õiguse streikida ning töötajad on seda õigust ka kasutanud.

Eksportkauba tootmise eritsoone ei olnud.

c. Sunniviisilise või kohustusliku töö keeld

Põhiseadusega on sunniviisiline või kohustuslik töö eriti laste puhul keelatud; siiski oli teateid, et selliseid rikkumisi esines (vt punkti 5).

d. Laste töö keelamine ja minimaalne tööleasumise vanus

Seaduse järgi on tööleasumisel minimaalseks vanuseks 18 aastat, kuigi 15–17 aasta vanused lapsed võivad töötada vanema või hooldaja nõusolekul ning 13–15-aastased lapsed võivad töötada vanema või hooldaja ja tööinspektori nõusolekul. Alla 18 aasta vanused lapsed ei tohi teha riskantset ega ohtlikku tööd. Seadus piirab laste töötundide arvu ning keelab ületunnid või öötöö. Nende seaduste jõustamise eest vastutab tööinspektsioon ning seda ta praktikas ka tegi.

e. Rahuldavad töötingimused

Valitsus kehtestab pärast EAKL-i ja tööandjate liiduga nõupidamist miinimumpalga. Ligi 197 USA dollari (2480 EEK) suurune kuine miinimumpalk ei taganud töötajale ja tema perekonnale normaalset elustandardit; umbes 95% tööjõust teenis aga siiski miinimumpalgast rohkem.

Normikohase töönädala pikkuseks on 40 tundi; nädala jooksul peab olema üks kohustuslik 24-tunnine puhkeperiood. Alaealiste, allmaatöötajate, tervistkahjustavat või muud eritööd tegevate isikute puhul kehtib lühendatud tööaeg. Töötunnid, sealhulgas ületunnid, ei või kokku ületada 48 tundi nädalas. Ületunnitöö tasu peab olema vähemalt 150% töötaja tunnitasust.

EAKL-i allikate kohaselt on töötervishoiu ja -ohutuse standardid teoorias rahuldavad, kuid praktikas on neid väga raske täita. Tööinspektsioon vastutab nende standardite jõustamise eest. Ametiühingud kasutasid ka töötervishoiu ja -ohutuse eksperte, kes aitasid töötajatel nõuda tööandjatelt vastavust seadusjärgsetele nõuetele. Töötajatel on õigus keelduda osalemast ohtlikes töösituatsioonides, ilma et töösuhe seeläbi ohtu satuks; seda õigust kasutasid töötajad ka praktikas.