Jeffersoni salajane läkitus Kongressile Lewise ja Clarki ekspeditsiooni kohta
Konfidentsiaalne

Lugupeetud härrased senatis ja esindajatekojas!

Et seadusandlik kogu käsitleb oma praegusel istungil seda, kas lükata indiaani hõimudega kaubandusettevõtete loomist käsitleva seaduse arutelu edasi, pean oma kohuseks teha teile teatavaks seisukohad, millest olen selle seaduse esitamisel juhindunud. Teen seda selleks, et saaksite otsustada, kas minna selle seaduse (praegusel või mõnel muul kujul) aruteluga edasi või jätta see hoopis pooleli, kui see tundub kokkuvõttes olevat riigi hüvanguks parim lahendus.

Ameerika Ühendriikides elavad indiaani hõimud on juba mõnda aega olnud rahutud nende valduses oleva territooriumi pideva vähendamise pärast, kuigi nad on oma maad meile vabatahtlikult müünud. Üha enam on nende hulgas süvenenud põhimõte keelduda täielikult edasisest maa müügist, ükskõik mis tingimustel see ka ei toimuks. Ettepanek müüa kasvõi väikseim osa nende territooriumist seaks ohtu nende ja meie vahelise sõpruse, muudaks nad meie suhtes umbusklikuks ja tekitaks neis hingesegadust. Järel on vaid mõned üksikud hõimud, kes ei ole seda seisukohta veel jäigalt omaks võtnud.

Et sellist suhtumist rahumeelselt muuta ja tagada territooriumi laienemine, mis on vajalik meie rahvaarvu kiire kasvu tõttu, tasuks kasutusele võtta kaks meedet. Esiteks, indiaani hõime tuleb innustada loobuma jahipidamisest ning julgustada tegelema karjakasvatuse, põlluharimise ja käsitööga. Sel juhul näeksid nad, et vajavad selle uudse ja parema elulaadi jaoks vähem maad ega pea tegema nii palju tööd. Nende jaoks muutuksid kasutuks suured metsad, mis on küttimiseks tarvilikud, ning nad saaksid need kasuga vahetada vahendite vastu, mis aitavad neil nende kodumajapidamist edasi arendada ja olmemugavusi suurendada.

Teiseks tuleks soodustada kaubandusettevõtete loomist indiaani hõimude seas ning muuta neile kättesaadavamaks kõik asjad, mis parandavad nende olmemugavusi kiiremini kui suure, ent harimata maa omamine. Pärast kogemuste omandamist ja asja läbikaalumist õpivad nad vahetama seda, mis neil on üle ja mida meie vajame, selle vastu, mida meil on üle ja nemad vajavad. Ma loodan ja usun, et kui juhime indiaani hõimud põlluharimise, käsitöö ja tsivilisatsiooni juurde, luues sideme oma ja nende asunduste vahel ja valmistades neid ette osa saama meie riigi hüvedest, tegutseme me nende suurima heaolu nimel.

Kaubandusettevõtete puhul oleme järginud kongressi seaduse põhimõtteid, mille kohaselt kehtib liberaalne kaubanduspoliitika ning ettevõtete põhivara ei vähendata. Seejärel kaupleme odavamalt kui välis- ja kodumaised eraettevõtjad ning kõrvaldame nad konkurentsist. Tänu sellele teenime ära indiaani hõimude heatahtliku suhtumise ning kaotame ettekujutuse endast kui inimestest, kes püüavad pidevalt õhutada indiaanlaste meeltes kahtlusi, hirme ja viha meie vastu. Siinkohal lisatud kirjas on käsitletud meie konkurentsi mõju kauplejate tegevusele. Meiega kauplemise eeliseid tajuvad indiaani hõimud paluvad tungivalt kaubandusettevõtete loomist nende seas. Ühest aspektist on see eriti huvitav.

Võttes arvesse hiljutisi sündmusi Mississippi jõel, peaks seadusandlik kogu taipama, kui kasulik on omada korralikku maatükki selle jõe ääres vähemalt alates meie lõunapoolsest piirist Illinoisiga. See on vajalik selleks, et me tunneks end seal sama kindlalt kui oma idapiiril. Meie valduses on allapoole Yazood jääv maa. Tõenäoliselt võime omandada Illinoisist ja Wabashist osa, mis ulatub kuni Ohioni; kuid Ohio ja Yazoo vaheline ala kuulub täielikult Chickasaws'i hõimule, kes on üks sõbralikumaid meie territooriumil, kuid kes on väga otsustavalt maa müümise vastu. Meie jaoks kõige olulisem osa nende maast on just selline, kus nad ei elutse.

Nende asundused ei paikne Mississippi ääres, vaid sisemaal. Viimasel ajal on nad näidanud üles soovi hakata tegelema põlluharimisega - nad tahavad osta tööriistu ja kõike muud, mis muudab elu hõlpsamaks. Ainuke võimalus kinnitada kanda Mississippi ääres - jõe ääres, mis tagab oma turvalisuse ise, - on minu arvates toetada nende soove ja täita need. Kohusetundest ajendatuna esitasin need seisukohad seadusandlikule kogule hindamiseks. Kuid et nende avalikustamine võib nende elluviimist raskendada ja nende mõju nurjata, esitlen neid mõlemale kojale erilise saladuskatte all.

Kuigi ametliku äri laiendamine indiaani hõimude seas võib jätta selles valdkonnas tegelevad kodanikud kauplemisest saadavast sissetulekust ilma, võiks nii üksikisiku kui ka üldiste huvide eest seisva kongressi tähelepanu pälvida asjaolu, et nimetatud kodanike ettevõtlikkusele võib anda teise suuna, et see tooks tulu neile endile ja oleks veelgi kasulikum üldsusele. Missouri jõgi ja selle ääres elavad indiaanlased ei ole väga tuntud, kuigi see võiks nii olla, sest nad on seotud Mississippi jõega ja seeläbi ka meiega. Siiski on teada, et selle jõe äärsel alal elutsevad erinevad hõimud, kellel on suured karusnaha- ja sellest valmistatud kaupade varud. Neid kasutavad nad kaubitsemiseks teiste rahvastega, kes asuvad kõrgetel laiuskraadidel lõputute kaubaveoteede ja järvede taga, mis on pikka aega jääga eraldatud.

Äritegevus sellel marsruudil ei suudaks kuidagi võistelda Missouri-äärse kauplemisega. Nimelt valitseb Missouri kandis mõõdukas kliima ja kõigi sõnul head laevatamistingimused ja teel Vaiksest ookeanist kuni Atlandi ookeanini võib kohata ainult ühte lõiku, mida ei ole võimalik läbida veeteid mööda. Kahe ookeani vaheline ühendus on tagatud erinevate laevateede kaudu, mis lähevad läbi Illinoisi või Wabashi, järvede ja Hudsoni jõe, läbi Ohio ja Susquehanna, Potomaci või Jamesi jõe, ning läbi Tennessee ja Savannahi jõe.

Kogu seda kaubateed võiks uurida mõni tark ohvitser koos 10-12 valitud mehega, kes on selleks ettevõtmiseks sobilikud ja valmis osalema, kes kuuluvad meie ridadesse ja keda on võimalik ilma tüli tekitamata sellele retkele kaasa lubada. Nad võiks seda kaubateed uurida kuni Vaikse ookeanini välja, sõlmida pärismaalastega ärisuhteid, saada neilt meie kaubitsejate jaoks luba nende territooriumil tegutseda, nagu see on võimaldatud teistele, leppida kokku esemete vahetamisel kehtivates tagatissummades ning tulla kogu saadud teabega kahe suve pärast tagasi. Neil tuleks kaasa võtta vaid relvad ja varustus, mõned vaatlusvahendid ning kergekaalulised ja odavad kingitused indiaanlastele. Naastes ootaks neid sõdurile ettenähtud maatükk. Sellega piirduksidki kõik sellise retke kulud.

Nende palk jääb ühesuguseks sõltumata sellest, kas nad on siin või oma retkel. Sellal kui teised tsiviliseeritud riigid on erinevates maailma osades avastusretkede ja teiste uurimisreiside näol teinud teadmiste suurendamiseks suuri kulutusi, näib meie riik samal eesmärgil ja meie enda huvides olevat võlgu selle ainukese, tervet mandrit läbiva lihtsa ühendustee uurimise, mis kulgeb otseselt mööda meie territooriumi. Lähtuvalt meie ärihuvidest peaks see tähtis ülesanne kuuluma Kongressi põhiseadusliku võimu ja vastutuse alla ning see, et selle retke käigus suurendatakse ka meie geograafiaalaseid teadmisi oma mandri kohta, ei ole muud kui täiendav vaevatasu.

Riik, kes taotleb endale formaalselt territooriumi, ei tohiks neid teadmisi vaka alla hoida, seda isegi siis, kui tema huvide kadumine ei tekita tas ükskõiksust selle piirkonna vastu. “Ameerika Ühendriikide väliskaubanduse laiendamiseks” vajalik kahe tuhande viiesaja dollari suurune eraldis, mida president peab ja loeb seadusandliku heakskiidu andmiseks, kataks selle ettevõtmise kulud alates väljakuulutamisest, ning hoiaks ära takistused, mida teised asjast huvitatud isikud võiksid teele lükata.

Thomas Jefferson
18. jaanuar 1803